Olen kõigest 34 aastane ja jõudnud oma elu madalseisu. Pea kaks aastat tagasi lahutusest alguse saanud kriis tõi endaga kaasa koondamise töölt, probleemid teismelise lapsega ja jõuetuse edasi rabeleda. Ei saa öelda, et enne tänast oleks elu probleemideta kulgenud, aga eluks olulised vajadused olid rahuldatud ja seega võis olukorraga rahul olla. Kui peale koondamist olin optimistlik ja otsisin aktiivselt tööd, siis viimased kuud olen rohkem omas maailmas. Tunnen, et ei taha kedagi näha, lapsega suhtlemisel on närvid täiesti pingul ja parema meelega veedaksin päevad üksinda, kodust väljumata. Puberteedist tulenevalt on poeg otsustanud elada oma elu nii nagu talle paremini sobib. Hoolimata meie pikkadest aruteludest mahub õppimine päevaplaani vaid siis kui selleks aega jääb, mida ei juhtu just tihti. Tundides kaasa ei tee, hinded on ülemõistuse ja lisaks kõigele on hakanud suitsetama. Kui mõni aeg tagasi sain temaga rahulikult meie olukorrast rääkida ja ta suhtus sellesse väga mõistlikult, siis nüüd saab jutt otsa enne kui sellega alustada jõuan. Tunnen, et kogu krempel on üle pea kasvanud ja ei taha sellega enam tegeleda. Pikemat aega tiksub peas mõte, kuidas siit ometi minema saada? Õhtuti magama minnes ei täna ma elu selle eest, et mulle oli antud võimalus veeta veel üks päev oma lapse ja sõpradega, vaid palvetan, et see ometi lõppeks. Mind ei hirmuta enam ka iseenda mõtted ja ühel päeval võib see lõppeda katastroofiga. Ei tea enam kuidas sellest olukorrast välja ronida ja kas ma seda tahangi.
teie postitusest jääb mulle arusaam, et olete tõenäoliselt tugevas depressioonis, mis on võinud alata mitmete erinevate põhjuste koostoimel. Depressioon (alanenud meeleolu, langenud aktiivsuse tase ja huvipuudus) on midagi, mis varjutab sageli inimese suutlikkust igapäevaste probleemidega toime tulla ning elust rahulolu tunda. Lisaks on sageli ka nii, et depressioon kipub ise ennast süvendama.
Mulle tundub, et teie jaoks oleks ehk kõige tõhusam kui pöröduksite abi ja nõu saamiseks psühhoterapeudi või psühholoogilise nõustaja poole. Alustuseks võite abi saada ka oma perearstilt kui ei soovi psühholoogilist abi. Kui depressiivsus väheneb, on kindlasti tõhusam ka pojaga seonduvate teemade käsitlemine. Näiteks õppimise vajaduse üle mõtete vahetamine või nt selle üle, mis kell koju tulla. Kui olete ise depressiivne (ehk energiast tühi), siis on ka väga keeruline olla mõistev ja teist aktiivselt kuulata, sest kõik see nõuab energiat. Seoses pojaga - ehhk on lapse isa see, kes saaks praegu ise temaga vestelda ja tekkinud probleeme lahendada seniks kuni teie tunnete ennast paremini ja saate temaga koostööd teha? Või on keegi teine see, kes saaks teile abi osutada? Nt vanavanem?
Seega on minu soovitus, et otsiksite võimalikult kiiresti abi spetsialistilt, et masendavate meeleolude-mõtete ning energiavähesuse tsüklist välja tulla.
