küsimus siis ongi selline, kellel on sündinud laps vaikselt, kuidas sellest üle olete saanud ja millal olete uut plaaninud? Kas järgmise lapsega on kõik OK olnud?
Issand kui kurb! Ma arvan, et lõplikult ei olegi võimalik sellest üle saada aga endaga on võimalik n-ö rahu sõlmida. Kindlasti ei ole see sinu süü tõttu juhtunud. Räägi oma ämmaemandaga või perearstiga, nemad oskavad kindlasti öelda, millised on uue raseduse riskid. Mina soovitan sul kindlasti nõustaja juurde minna, et kõige pealt oma hingehaavadest üle saada. Pai!
Tunnen kaasa! Usun siiski, et olete oma kaotusest juba üle saamas, sest suudate sellest rääkida. Annan lühikese ülevaate kaotusega toimetuleku etappidest. 1. Uskumatus ( śokk)- minuga ei saa nii juhtuda, 2. Süüdlase otsimine- keegi ( ka mina ise) peab olema süüdi, keegi tegi midagi valesti, 3. Reaktsioonifaas- kaotuse reaalsus jõuab kohale, suur valu, nutt, võimalik depressioon, lootusetus, 4. kohanemine - leppimine kaotusega, elu koos kaotusvaluga, 5. kaotuse ületamine - tuleviku planeerimine, uute perspektiivide nägemine. Selliselt võib kaotusega toimetulekut vaadelda. Kui tunnete, et suudate uuele rasedusele mõelda ja planeerite uut last, siis ehk on 5. faas saabunud. Sel juhul on see õige aeg, sest olete kaotusega leppinud ja seda ületamas. Nende faaside puhul tuleb veel arvestada sellega, et võib esineda tagasilangusi. Mingil hetkel võime tunda, et suudame eluga edasi minna ja siis tuleb jälle suur kurbus ja valu tagasi. See on täiesti loomulik nähtus, kuid need positiivsemad faasid peavad pikenema hakkama ja tagasilangused muutuma ikka harvemaks ja lühemaks. Sellisel juhul on kaotusega toimetulek normaalne. Kui aga valu ei vähene aastate (1-2) jooksul, siis on leinast väljumine jäänud toppama ja oleks vaja spetsialisti abi. Me ei saa olnut täielikult unustada, kuid kui see ei tee enam nii haiget, et hing jääb kinni ja pisar tuleb silma, siis saab koos selle valusa mälestusega oma eluga edasi minna. Et tulevikus läheks asjad paremini, siis tuleb konsulteerida arstidega ja uurida, mis oli põhjuseks, et eelmise lapsega nii läks. Kui otsest põhjust ei leita, siis tuleb lihtsalt riskida. Oluline on olla sisemiselt valmis uue lapse tulekuks. Isegi kui tunnete, et olete leinast normaalselt väljumas, võiksite siiski pöörduda psühholoogi poole, et taastada sisemine tasakaal ja sõlmida rahu maailmaga ( saatuse või Jumala vm.-ga). Julgust, lootust ja enesekindlust!
Minul on sündinud 2 last nii ja viimane laps viis kaasa endaga ka võimaluse veel kunagi lapsi saada.Arst ütles selle peale et teie laste arv on järelikult täis ja oligi kõik.nüüd on sellest möödas 4 aastat ja tegelikult ei saa sellest kunagi üle,ainult et minul on 2 last juba olemas aga kellel seda rõõmu poleks ja arst oleks ainult seda öelnud mis ta mulle ütles siis ma ei tea...Mulle öeldi ka peale esimest "vaikset" et proovige uuesti ja nii ma siis proovisin ning see oleks mulle läinud maksma elu kui mees poleks mind viinud ise haiglasse ja selleks et põhjust teada saada siis ma pidin ise välja ajama geeniuuringud,sest arsti sõnul on see väga kallis teenus haigekassale!
2004. aastal 18. juulil sündis mul tähtaegsena, kuid vaiksena poeg. Eelnevalt on mul 2 fantastilist tütart. Põnn suri sünnituse alguses (valud käisid 7 min tagant, kui äkki järele jäid. mõtlesin, et tegu oli eelsünnitus valudega. Haiglasse läksin järgmisel päeval, sest laps polnud liigutanud ca 24h ja ema surus, et peaksin minema). Shokk oli suur - tahtsin haiglast minema koos oma sündimata lapsega. Ei lastud. Siis suisa anusin keisrit. Ei tehtud (nüüd olen õnnelik, et ei tehtud). Last ei näinud, vaid jätsin haiglasse - mees tegeles kogu formaalsusega. Leian senini, et kui oleksin last puudutanud oleksin koos sellega haiglast põgenenud - hullumiseni oli vaid sentimeeter. Lapse matsin oma sünnipäeval (siis sain ta tuhastatuna kätte) - senini ei taha oma sünnipäeva pidada. Mõtlen Põnnile iga päev ja arvatavasti jääbki see nii. Olen uuesti lapseootel. Tähtaeg on 06. jaanuar. Olen juba korralik paanikasektori juhataja - ei suuda magada, sest hirm uue ebaõnnestumise ees on väga suur (kuigi senini on (nagu ka eelmine kord) kõik korras), lisaks on iiveldus, mis on arvatavasti pingest tekkinud ja seega sunnin end sööma. Olen õnnelik, et mul on tütred, kellest on mul olnud väga palju abi oma elu edasisel eesmärgistamisel ning kelle nimel elasin ja toimetasin siis, kui oli kõige raskem periood. Ma ei oska Sulle midagi soovitada - proovi elada esialgu tundide kaupa, siis päevade kaupa. Minul oli sellest abi.
Annika,ole tubli,kindlasti ei juhtu sinuga seekord midagi halba.See võimalus on väga väike,et teist korda.Ehk saadaks arst sind haiglasse ootele,tähtaeg juba peaaegu käes?Seal oleksid koguaeg kontrolli all,teevad mõne tunnise vahega ktg-d.Ole tubli!
Haigla on pakkunud mulle kahte varianti - minna keisrile (mis oleks turvaline variant lapse kättesaamise seisukohalt, kuid mulle kui tulevasele lapsevanemale suhteliselt raske psühholoogiliselt - tahaks ikka normaalsel teel) ning teine variant on käiga kasvõi iga päev haiglapeal ktg-d tegemas, mida olen senini ohtralt kasutanud. Lisaks olen teinud viimase kuue nädala jooksul 2 Dopplerit, et kontrollida platsenta verevarustust. Ainus probleem praegusel hetkel on see, et elan Viljandis, kuid tahan sünnitada Tartus (olen nii Viljandis kui Tartus arvel). Kardan, et võib juhtuda nii, nagu Contral teise lapsega - sündis poolel teel haiglasse Nursi bussipeatuses (Eesti Ekspressi beebilisa). Vaatame, sest seni on sünnitused olnud kiired 6 tundi ja 2 tundi (kolmandat ei arvesta) ning suhteliselt kerged ja valutud. Pean veel vastu. Aitäh!
