Olen viimaseid päevi rase naine ja meil on kodus juba väike 2aastane laps. Mõlemad lapsed on oodatud ja planeeritud. Nüüd aga olen ise omadega segi. Olen lapsega kuri, ägestun, vihastan, vahel on sihuke tunne, et annaks lapsele lihtsalt peksa, selle eest et ta jonnib, asju lõhub jnejne.. kuigi tema on ka väga väike ja ei saagi temalt oodata mingit arusaamist või sõnakuulelikkust, sest ma mõistan, et ta ei tee neid asju kiusu pärast.
Teine rasedus on olnud kerge, samas on kogu aeg tunne, et pean kõigega üksi hakkama saama, vastutus on minu õlul, kuigi mees on olemas. Teda emotsionaalses plaanis ei ole, ma tunnen end nagu mingi anum, mille sees on laps, mitte rase naine. Toetust, mõistmist ja abi pole ja nagu ikka, pole kombeks ju küsida ka. Ma pole ju nõrk! Aga nüüd olen sealmaal, et olengi hull valmis, ma vihkan kõike ja kõiki, miski, ka peatselt sündiv laps ei tee rõõmu, tunne on sihuke, et võtke ta minu seest välja ja tehke, mis tahate. Vihastan iga asja peale, haukuv naabri koer, kui mees liiga kõvasti astub või nohiseb, kui laps mänguasju loobib... ma ei saa selle kõigega enam hakkama, ma ei juhi oma emotsioone. Tahan ainult üksi olla ja magada..Kahe lapsega sõbranna ütles, et sellised tunded võivad tõesti raseduse lõpus olla aga no, ikka lapse ees endast välja minna, teda ähvardada, lüüa ja tema mänguasju vastu maad peksta, see ei ole normaalne aga ma ei oska ka midagi teha.
Lisanduvad üha uued asjad, sihukeses olukorras sünnitada, pärast lapsele rinda anda, sellest ei tule midagi... kardan, et võin beebit ka raputada, kui ta nutab, esimese lapsega ka nutu ajal olid sellised tunded aga sain neist üle. Nüüd olen juba enne sünnitust stressis, masendunud. Pealtnäha nagu polegi midagi halvasti aga oleksin nagu endast kõik andnud ja nii, et endale polegi midagi jäänud peale tohutu süümepiinakoorma ja vastutuse.. aga keegi ei jaksa ju igavesti.
Kirjeldate oma tundeid, mõtteid ja käitumisi ning nende põhjal võib oletada, et olete depressioonis. Viimastel aastatel on meil räägitud sünnitusjärgsest depressioonist, kuid väga vähe on juttu olnud rasedusaegsest depressioonist, mille all kannatab Londoni Psühhiaatriainstituudi uuringute kohaselt 10% rasedatest. Naistele on teada, et raseduse esimesel trimestril muututakse hormoonide mõjul tujukamaks ning pisimadki asjad võivad kergesti ärritada. Väga paljudel on kogemus, et teise trimestri alguseks või selle ajal selline meeleolumuutus taandub. Kuid on neid, kelledel kujuneb välja depressioon. Selle tekkimise täpseid mehhanisme ei osata selgitada, kuid selgelt on siin tegemist hormonaalsete muudatuste ja inimese-keskkonna koostoimega. Näiteks kui on rasedal vaja rohkem puhkust, rahulikumat keskkonda, siis ei pruugi teised pereliikmed sellest aru saada või ei ole koju jäämine ka võimalik. Depressiooni puhul on ka üsna tavaline, et halb meeleolu, väsimus ja muremõtted toodavad ise ennast juurde ning naine muutub järjest depressiivsemaks.
Olete mures, et kui nüüd olete juba kergesti ärrituv, masendunud ja ennast ei kontrolli, siis mis saab peale lapse sündi. Uurijad toovad välja, et ekslik on loota, et peale sünnitust rasedusaegne depressioon lihtsalt kaob. Emal on küll uue lapse üle hea meel, kuid enamasti on ta depressiooni perioodist sedavõrd väsinud ja kurnatud, et tal ei ole ei füüsilist ega vaimset jõudu olla rõõmsameelne ja aktiivne. Nii võibki edasi rääkida juba sünnitusjärgsest depressioonist.
Kuidas siis edasi? Üks oluline asi on endale teadvustada, et te ei ole muutunud hoolimatuks ja halvaks ning ei ole läinud hulluks, vaid tegemist on depressiooniga, millele lisanduvad rasedusega seonduvad hormonaalsed muutused. On väga hea kui sellest on teadlikud ka teid ümbritsevad lähedased inimesed. Nii mõistavad ka nemad teid paremini ja on varmamad teile toeks olema. Kirjutate, et ei ole abi ka küsinud. Kahjuks on see midagi, mis on minu meelest meie naistele väga omane. Nüüd, raseduse viimastel päevadel ja ka peale sünnitust, paluge kindlasti oma lähedastelt abi. Andke neile teada, mis on see, mida vajate, et teil oleks rohkem energiat nendega koos olla ning oleksite ka rõõmsameelne. Oma vajadustest teada andmisel on oluline, et teete seda võimalikult rahulikult ja ei kasuta süüdistavat tooni. Näiteks palute oma meest või vanavanemaid, et nad oleksid lapsega koos õues, sest siis saate teie rahulikult pikutada või raamatut lugeda ja rahuneksite maha. Vähem kasulik oleks öelda, et sa ei ole üldse lapsega koos, sa võiksid temaga rohkem tegeleda.
Lisaks tasuks tegeleda enda mõtetega. Näiteks kirjutate anumast, mis kannab last selliseid negatiivseid tajusid ja mõtteid tuleb rasedatel ikka ette. Siis on kasulik endaga ise dialoogi pidada ja arutleda selle üle, miks ma praegu nii tunnen ja kas see on ikka päris nii või tuleb sellest raseduseaegsest hormoonide möllust pigem. Siinjuures võib abiks olla ka ennast hariva kirjanduse lugemisest (nt D.Sichel ja J.W.Driscoll, Naiste tujud) ja koolitustel käimisest. Tean naisi, kes on abi ja toetust leidnud ka oma arsti või ämmaemandaga rääkimisest. Igal juhul tasub kaaluda ka psühhoterapeudi vastuvõtule pöördumist, et saada teraapia kaudu nõu ja abi. Eriti oluline on see ka selleks, et leida viisid, kuidas depressioonist saada jagu peale sünnitust. Paljud naised ei soovi antidepressante kasutada ning siis on abi just teraapiast.
Mida veel ehk teha? Kuidas on lood teie füüsilise koormuse ja uneajaga? Saan aru, et mõte liikumisest võib tunduda praegu vastumeelne, kuid kasvõi 20 minutine aeglane jalutuskäik on midagi, mis aitab masenduse ja ärrituvusega võidelda. Mis on veel selline tegevus, mis võimaldaks teile rahu? Kirjutate, et soovite magada. See on väga oluline praegu ja ka peale sünnitust, et teil oleks võimalus puhata. Mis on see, mida tuleks teie pereelu korraldamisel muuta, et saaksite magada, nt teha kasvõi tunniajase lõunauinaku?
Soovin teile jaksu ning et küsiksite lähedastelt toetust ja soovitan teil kindlasti pöörduda psühhoterapeudi poole, et leiaksite abi ja toetust.
Aitäh teile põhjaliku ja kiire vastuse eest!
Magada ma saan lõuna ajal aga mida rohkem puhkan, seda väsinum olen. Ja kui siis mõnel päeval pole puhata võimalik, siis on väga raske.
Mulle tundub natuke ka nii, et meil on elu sedasi läinud, et rase naine ongi patsient ja rasedus on haigus. Ma tunnengi end väga haigena, kõik need mõõtmised, kaalumised, protseduurid, kus tegelikult keskendutakse ainult lapsele. Ka peale lapse sündi huvitab kõiki ainult see, kuidas lapsel on, keegi ei tule selle pealegi, et ka naine on sealjuures ära teinud suure töö... nii füüsilises kui emotsionaalses mõttes. Esimese lapsega ma ei mäleta, et keegi kordagi oleks küsinud, kuidas sinul on.. ainult lapse kohta. Aga ema teeb samamoodi läbi väga suured muutused. Nii tundubki, et mina polegi tähtis, ma ei lähe korda, ma olengi mingi asi, vahend lapse saamiseks. Ma ei usu ise ka, et sünnitus midagi lahendab, siis tulevad uued mured, beebi eest on vaja ju 24/7 hoolitseda ja enda jaoks ei jää ilmselt enam hetkegi. Esimene kord vähemal oli nii.
Mees püüab aga ei mõista, arvab, et liialdan. Vanavanemaid ja abilisi meil pole kunagi olnud, olemegi mehega kahekesi.
Googeldasin rasedusaegset depressiooni ja leidsin siit selle teema..See on küll 5 aastat vana...Nüüd olen mina samas seisus, rasedust on 32.nädalat. Raseduse algus ja keskpaik olid täiesti normaalsed, aga nüüd kuskil kuu aega on mul kindel depressioon, rõõmu puudumine,hirm ja ängistus, muremõtted, tujutus...Mind huvitab kas selle vastu annab midagi teha? Kuidas on võimalik, et rasedat ei saa kuidagi aidata? Kas see saab ka niisama iseenesest üle minna?
Teie küsimus on, et kas annab midagi teha, kui tunnete end rõõmutult ja kogete erinevaid ebameeldivaid mõtteid ja tundeid. Paistab, et olete kuulnud kuskilt, et rasedat ei saa aidata. Last ootavad emad väärivad toetust ja eriti oluline on ise julgeda seda toetust küsida ning vastu võtta. Eelneva kirja vastusest võite leida mitmeid ideid, millist abi otsida ja endale pakkuda. Kirjast ei selgu, kas olete oma murest rääkinud perearsti või naistearstiga. Kui sealt abi ei saa, siis võite psühhiaatri poole pöörduda ja võimaliku depressiooni suhtes abi paluda.
Eesti on olemas ka raseduskriisi nõustamine. Soovitan teil helistada tasuta raseduskriisi telefonile 8002008, kus nõustajad vastavad iga päev kell 09.00-21.00 . Koduleht asub järgmisel aadressil: www.rasedus.ee. Nõustajaga saate juba täpsemalt arutada, milline on teie elukohale kõige sobivam koht, kuhu oma murega pöörduda.
Rasedus on suur muutus nii psühholoogiliselt kui ka suhete ja keha tasandil. Kõikide suurte muutustega kohanemist saavad aidata head suhted lähedastega, iseenda vajaduste eest hoolitsemine ja vahel on vaja ka sekkumist ravimitega. Kindlasti on oluline, et te ei jätaks end oma murega üksi ning räägiksite võimalikust depressioonist oma lähedaste ja arsti või ämmaemandaga. Kui suhted lähedastega ei ole toetavad, siis soovitan kindlasti pöörduda perenõustaja poole, kes aitaks suhteid muuta sellisteks, mille keskele on lapsel turvaline ja soe sündida. Vaadake, kas üleval pool olevas vastuses on ka teie jaoks mõni sobiv idee ja raseduskriisi nõustajale soovitan kindlasti helistada ja vajadusel kohtumiseks aeg kokku leppida.
Loen siin neid tekste ja olen õnnelik, et keegi veel sarnast asja läbi elab, kuigi sellise asja üle õnnelik olla ei tohiks. Vähemasti tunnen mina, et pole päris üksi.
Ootan oma teist last, laste vanusevahe on väga mitu aastat, nii et pikalt kodus olema pole pidanud. Nii esimese kui ka nüüd teise raseduse algus on olnud kohutav. Esimese lapsega oksendasin kuskil 13nda nädalani, nüüd iiveldasin 16ni. Siiani ei saa ma süüa magusat ja tegelikult on toidu järelmaitse ikka veel vastik. Olen stabiilselt väsinud, pärast neid kolme kohutavat kuud olen nõrgaks jäänud. Peegelpilti ei kannata - kahvatu ja kole. Tahaksin hommikuti puhata, ent vanem laps peab kooli saama, peab huviringidesse saama jne. Ning kuna ma nüüd enesetunde pärast kodune, siis loomulikult kõik see minu õlul.
Ma igatsen oma elu nii tohutult taga, et ma suudan mitu korda päevas juba mõelda, et oli seda last üldse vaja.. Ma tahaksin ka olla ju rõõmus ja rõõsa rase, kel hea je kerge olla, kes särab kui päike. Mina olen kõik täpselt vastupidi. Sh on seekord kõht tulnud ette nii vara (hetkel 20. näd), tunnen end suure, kohmaka ja koledana, kui muidu olin ilus ja treenitud. Suurem laps juba nii vana, et saab paljude asjadega ise hakkama, nii et see, et ma pean mähkmemajanduse jms tegelema hakkama ei rõõmusta mind ka mitte üks teps. Pluss teadmine, et meil pole kedagi lähedal, kes last saaks hoidma hakata, kui vaja..
Nüüd ma tahakski ainult magada, sest unes olen ma alati ilus ja sale, saan elada oma elu, ringi käia, tööd teha. Ja silmad avades hakkab üks järjekordne õudne päev jälle pihta.
