Käisin eile arsti juures ja sain teada, et mul oleks vaja veeta minimaalselt 2 nädalat statsionaaris, kuid seda ilma lapseta(1a7k). Sellest saan ma väga hästi aru, miks just nii, kuid sellega kaasneb üks probleem teise otsa. Kuna mul ei ole kedagi lähedast, kes saaks sellise pika(reaalselt ka teadmata pikkusega) aja last hoida, siis peaksin ta paigutama turvakodusse, samas paljud tuttavad on mulle rääkinud õudusjutte, mida selline asi lapsele kõike teha võiks. Tean, et ravil käimine oleks hilisemas elus meile mõlemale suureks kasuks, sest kui ma ei lähe siis minu probleemid süvenevad veelgi ja see ei oleks enam kellelegi kasulik. Olen niigi üsna viimase piiri peal omadega
Tahaksingi nüüd teada, kas see mitmeks nädalaks lapse turvakodusse panemine jääb tema hilisemat elu ka kuidagi mõjutama või mitte: ei sooviks kohe kuidagi lapse vaimset tervist metsa keerata.
Kui teil on vaid kaks valikut, siis tuleb valida ikka see, mis pikemas perspektiivis nii teile kui ka lapsele parem. Mida võib kaasa tuua see, kui te haiglasse ei lähe? Kas teie psüühiline seisund on (elu)ohtlik teile endale? Lapsele? Kui nii, siis peaksite kindlasti valima haigla. Lapsevanemana peaksite arvestama, et laps on alati kaitsetum, haavatavam - teie vastutus on seista selle eest, et lapse vajadused oleks kaetud.
Kui olukord ei ole nii hull, et kellegi elu ohus oleks, siis ehk on siiski võimalus kaaluda, kas saaksite tegelda oma probleemidega ilma haiglas olemata. Seda kindlasti spetsialistide järelvalvel ja toel. Kas olete olukorda põhjalikult arutanud oma raviarstiga? Kui ei, või kui vaid möödaminnes, siis tehke seda kindlasti. Ehk on veel võimalusi olukorra lahendamiseks, mida praegu näha ei oska.
Juhul kui tõesti ei ole muud varianti, kui haiglasseminek ja last pole mujale panna kui turvakodusse, siis tulebki nii teha. Loomulikult on ema eemalolek niivõrd väikesest lapsest mõlemale väga traumaatiline. Ent kui lahusolek on vajalik selleks, et lapse ja teie elu tulevikus oleks võimalikult väheste probleemidega, siis on ikkagi vajalik see risk võtta. Uuringute järgi võib väikelapse eraldamine emast kaasa tuua mõningase tagasilanguse tema emotsionaalses ja füüsilises arengus. Kuid inimpsüühika on paindlik, paljugi on hiljem kompenseeritav. Kui naasete tervenenuna haiglast, on teil taas võimalik sajaprotsendiliselt lapsele pühenduda.
Enne otsustamist võiksite väha põhjalikult kaaluda kõigi olemasolevate võimaluste plusse-miinuseid. Olukord on tõesti keeruline: lapse vajadused peavad olema esiplaanil, kuid ilma teie enda vajaduste eest seismata ei saa te olla täisväärtuslik vanem. Vahel on elus nii, et valida on vaid halbade valikute vahel. Ehk on siiski leevendav mõelda, et praeguseid raskeid otsuseid tehes seisate ühtlasi enda ja oma lapse parema tuleviku eest.
