Ma pole kindel, kas oma teema õigesse alafoorumisse panin, loodetavasti panin
aga ühesõnaga: Oleme mehega mõlemad nagu tühjaks pigistatud sidrunid ja täiesti nõutud tuleviku suhtes. Nimelt kasvamas meie peres kaks last, kellest üks on raske puudega. On tal epilepsia, mis ei allu ravimitele, ta on autist ja arvatavasti epilepsia tõttu täiesti alaarenenud-ei räägi ta ühtegi sõna, ei saa jutust aru, terved päevad mööduvad tal rondies, kukkudes ja jonnides, hetkekski kodus vaikust ei ole. See olukord on kestnud 1,5 aastat ja iga päevaga läheb asi hullemaks. Mehega omavahelised suhted kannatavad, mõlemad otsime võimalusi, et võimalikult tihti kodunt ära olla, pisem laps samuti kannatab, sest tema tunnetab seda närvilist õhkkonda.
Suurema lapsega ei ole mingit tahtmist tegeleda, ausaltöeldes ma vihkan teda(väga nõme on niimodi oma lapse kohta tunda, aga nii ma tõesti tunnen kahjuks). Absoluutselt kõik mida laps teeb, ajab mind nii tohutult närvi ja tunnistan ausalt, olen ikka mitmeid kordi teda füüsiliselt karistanud. Ta ise ei saa arugi mida ta valesti teeb. Võtan ka antidepressante, aga selles suhtes need ei aita, ikka on mul täielik vastuseis selle lapse suhtes.
MInu jaoks on oluline et kodu oleks ilus ja korras, aga lapse tõttu ei saa see kunagi nii olema, enamus puidust mööblit on meil ära näritud, tapeet seinalt maha kistud jne jne.
Kuidas küll leida jõudu ja tahtmist sellise lapsega tegelemiseks? Hetkel käivad mõtted, et ta üldse ära anda, samas ei andestaks ma endale kunagi, kui annaksin OMA lapse ära.
Kogu teie pere vajab kindlasti toetust ja abi. Soovitan teil pööruda Eesti Autismiühingu poole (www.autismeesti.ee), sealsetelt inimestelt leiate kindlasti nii asjatundlikku teavet kui ka psühholoogilist toetust, mis teie olukorras on möödapääsmatult vajalik.
Peaksite probleemiga tingimata tegelema, sest selles olukorras kannatavad kõik: teie ise, abikaasa, terve laps, haige laps ning kõigi teie omavahelised suhted. Kindlasti on abi ka asjatundlikust nõustajast või psühholoogist, kellega saab põhjalikult arutada-rääkida ning üheskoos leida leevendust. Ärge jätke end oma murega üksi.
