Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Enam ei tea, kuidas edasi...

Omadega täitsa metsas
Külaline
Postitatud 02.07.2009 kell 17:10
Olen üksikema, kasvatan 1a5k poega, kes on väga aktiivne. Minu suurim probleem on selles, et ma pole siiani suutnud teda oma südames armastama hakata. Ma tean, et see kõlab veidralt, kuid nii see on.
Kui sain rasedusest teada, soovisin teha aborti, kuid jõudsin arstile veidi liiga hilja. Hiljem soovisin last koheselt peale sündi lapsendamiseks anda, kuid kuulasin ema ja jätsin ta endale. Edasine on olnud nagu minu õudsaim unenägu. Kuna kasvatan teda üksinda ja ema on pidevalt kuskil lähetustel, siis olen non-stop lapsega kahekesi ka on mul on pahatihti äkkvihahood, mida kipun lapse peal välja elama. Asja teeb veelgi hirmuäratavamaks see, et tunnen iga päevaga üha enam ja enam, et ta on mulle needuseks kaelas. Tahaksin tööle minna, aga ei saa, sest keegi ei taha keskharidusega alla 3-aastase lapse üksikvanemat tööle: on ju palju paremaid inimesi, keda tema asemel võtta.
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, siis saan ma kodus pidevalt emalt riielda, kui ta koju tuleb, et asjad pole just täpselt nii korras kui tema seda sooviks või söök pole nii maitsev. Pidevalt hõõrutakse mulle nina alla, miks ma pole tööd saanud, tööpakkumisi on ju NII palju igal pool üleval. Kõige tipuks pöörame me nende nääkluste käigus tülli ja mulle öeldakse näkku, et ma olen tänamatu, südametu ja egoist, keda ei huvita miski muu peale oma tahtmise saamise. Emale ei meelid ka see kuidas ma last kasvatan, pidevalt on meil ka sellel teemal vaidlused. Viimased pool aastat kuskil olen öelnud, et kui talle ei meeldi see, kuidas mina teda kasvatan, siis ma võin ära minna ka ja kasvatagu täpselt nii nagu talle sobib. Selle peale läheb meil alati suuremaks sõnasõjaks, mille käigus näidatakse näpuga uksele ja soovitatakse astuma hakata. 2 korda olen hakanud ka, kuid ilma lapseta, mingil põhjusel on siis uksel ees seistud. Korra eelmisel aastal õnnestus isegi emast mööda saada, siis olin tundideks kadunud... jalutasin sihitult mööda tänavaid... raha polnud, riideid polnud jnejne... lõpuks helistas ema, et nüüd ja kohe koju, muidu saadab politsei järele ja siis kui koju saan annab mulle korraliku keretäie.
Tean, et sellest jutust jääb mulje nagu oleksin mingi pubekas, kuid reaalsus on see, et olen juba 25.
Ma tõesti ei tea, mida ma peaksin tegema. Käin psühhiaatril, kuid tundub nagu see ravi ei aitaks. Kas on siis karm reaalsus see, mida mu sisetunne räägib: lapsel on parem kuskil mujal? Tean, et sisetunne ei peta ja selle vastu astudes tekivad suured probleemid. Mina olen oma sisetunde vastaselt toiminud ja tunnen iga hetkega üha selgemalt, kui raske mul on sedasi hakkama saada Sad
Vaike Kumari
Koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 06.07.2009 kell 20:47
Teie kirjas tuleb ilmsiks mitu probleemi, mis koos tekitavad tunde, et olukord on hull. Vaatame neid ükshaaval, ehk nii on nendest lihtsam rääkida. Kirjutate, et olete üksikema, kes ei soovinud last ja kes praegugi oma last ei armasta. ( Muide, mina arvan, et tegelikult ikkagi armastate, sest miks muidu muretsete tema heaolu pärast ja selle pärast, et teete talle oma vihahoogudega liiga. Mittearmastav inimene selliste asjade pärast ju ei muretseks.)
Armastuse puudumise põhjusi võib olla mitmeid ja üks neist ehk see, et te pole õnnelik. Sageli ei tee laps naist õnnelikuks, vaid see, et laps on armastuse vili ja teda kasvatatakse koos armsa inimesega. Te ei räägi midagi lapse isast ja seepärast arvan, et suhe temaga võib olla haigettegev. Teine põhjus võib olla sünnitusjärgne depressioon ja kui te pole õnnelik, siis see seisund süvendab seda veelgi. Käite psühhiaatri juures ja olete ilmselt teadlik oma probleemidest. Depressioon vajab sageli pikaajalist ravi ja tulemusi peab päris kaua ootama. Lõppude lõpuks jääb ju veel variant, et te tõesti ei ole veel valmis olema ema ja kandma kohustusi, mis selle rolliga kaasnevad. Mida siis teha? Enne sellele vastuse otsimist räägiks teisest probleemist - suhtest emaga. Kirjelduse järgi jääb mulje, et olete ikka veel emast sõltuv laps (vanus pole siin oluline, vaid sotsiaalne psühholoogiline küpsus). Ema suhtub teisse nagu lapsesse ja teie kuulate sõna või siis ei kuula ja trotsiks jooksete minema. Selline olukord tekitab palju vastakaid tundeid ja nendega on raske toime tulla. Olete segaduses ja vihane, sest tunnete, et käitumine ja suhe emaga ei ole vastavuses teie tegeliku vanuse ja emarolliga. Tean, et on väga raske üksinda sellest lapserollist välja tulla. Seepärast soovitan tungivalt leida endale psühholoog ja ehk selline, kes tegeleb pereprobleemidega. Eriti hea oleks, kui te emaga mõlemad saaksite nõustamisel käia. Oluline on, et ema hakkaks teisse kui täiskasvanud inimesesse suhtuma. Muidugi on ka teil oluline võtta omaks täiskasvanud ja vastutustundliku inimese roll. Mõelge, et teie hoole all on pisikene ja kaitsetu inimesehakatis, kes kõiges sõltub teist. Muidugi võite ta ära anda, kuid kas saate olla kindel, et tal on mujal kindlasti !! parem kui teiega. Kas olete kindel, et pärast lapsest loobumist ei vaeva teid küsimused, kuidas tal seal on? Mõelge, kas sooviksite endale sellist saatust, et ema annab teid ära, kuigi on olemas ja võiks oma last ise kasvatada.
Mida siis ikkagi teha oma tunnetega ja probleemidega? Mina alustaks sellest, et võtaks endale aega ja istuks koos paberi ja pliiatsiga maha ja paneks kirja, mida ma tahan ja kuidas tahan elada? Tahan ma midagi õppida, leida endale elukaaslase, elada omaette korteris jne. Sinna hulka kuulub ka töö saamise probleem. Ma ei usu, et laps on töö saamisel ainus takistus. Kui te olete selgeks saanud, mida teha soovite- suudate, siis silmade sära ja kehakeel räägivad teie kasuks nii palju, et tööandja ei pea last tõsiseks probleemiks. Kui teil pole selge, kellena võiksite töötada, siis minge tööbüroosse ja kasutage karjäärinõustaja teenust. Enamus neist on asjatundjad ja toredad nõuandjad.
Usun, et tööl käimine aitaks teil ennast paremini tunda, saaksite suhelda ja kodust välja. Nii tundub ka laps koos oma rahmeldamisega talutavam. Tuleme nüüd tagasi emaga suhtlemise juurde. Ma loodan, et teil on ikka ka selliseid aegu, kus te ei tülitse. Just siis tehkegi ettepanek vestluseks. Rääkige emale rahulikult, mida tunnete ja mida temalt ootate. Andke talle mina teade Nt. nii: "Kui sa hakkad minu tehtud sööki maha tegema, siis ma olen õnnetu, sest püüdsin teha parimat, mida oskasin." Või siis :Kui sa pole rahul minu kasvatusmeetoditega ja neid kritiseerid, siis ma tunnen ennast halvasti. Mulle meeldiks, kui sa ütleksid rahulikult, kuidas ma võiksin käituda." Kui tunnete, et pole rahulikuks ja võrdsete vestluseks valmis, siis leidke endale psühholoog, kes aitab teil taastada eneseusu ja - väärikuse. Soovin teile jõudu tegutsemiseks. Alustage kohe ja leidke endale pliiats ja paber või otsige psühholoogi telefoninumber. Ka Sinaminast võib küsida psühholoogi.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!