Läksime elukaaslasega lahku, kui tütar oli 1a 10 k vana ning kõigest veel aru ei saanud. Lahkuminek toimus minu st ema soovil. Laps läks kohe ka lasteaeda ning mina tööle. Nüüdseks on möödunud sellest elukorralduse muutusest 1,5 aastat ning oleme jäänud lapse isaga headeks sõpradeks. Aja jooksul on olnud laps nii ühe kui teise vanema juures, kuni jõudsime kokkuleppele, et nädal on tüdruk ühe ja nädal teise vanema juures. Selline süsteem on kestnud nüüd juba ca 3-4 kuud ja laps paistab ka harjunud olevat.
Mind aga on hakanud häirima nüüd see, et paistab et kummalgi meist on oma kasvatusmeetodid (mina nõuan distsipliini, isa aga on nö väga liberaalne). Magamaminekuajad, poes soovidele järele andmine jne jne. Kõik erineb totaalselt.
Küsimus ongi, kas pole siiski lapsele liiast see kahe kodu vahel nö pendeldamine? Ning kas võib juhtuda et ta hakkab tulevikus ära kasutama emma-kumma vanema lahkust (aga emme/issi küll lubab seda v toda)? kas valitud tee on üldse õige või peaksin äkki ikkagi lapse enda juurde võtma ning nõudma isalt alimente? Kuidas oleks õige, kui vanemad on heades suhetes, aga mitte kooselus? Lapse isa on tegelikult väga hea ja hooliv isa ning neid lahutada pole kindlasti mitte mingil juhul minu soov.
Ette tänades,
on väga positiivne nii teie, vanemate, kui ka lapse seisukohalt, et olete jõudnud kokkulepetele, mis sobivad mõlemale vanemale. Mis puudutab süsteemi nädal ema-nädal isa juures, siis paljud lastega tegelevad psühholoogid on seisukohal, et sellises vanuses laste jaoks on kasulik, kui laps oleks rohkem ühe vanema juures. Sest lapse jaoks ühest keskkonnast teise ümber lülitumine võib olla liiga raske, segadust tekitav ja kurnav. Oluline on siinkohal, et vanemad jälgiksid oma last ja püüaksid aru saada, millised on tema vajadused mingil konkreetsel ajahetkel. Näiteks kui laps peaks lasteaeda vahetama, siis võib sellega kohanemine võtta nii palju energiat, et nädala süsteem vanemate juures olla on ka väga väsitav. Olen märganud, et enamasti ollakse seisukohal, et selline nädalasüsteem võiks kõne alla tulla alates kusagil kümendast eluaastast. Seega soovitan teil isaga jälgida, kuidas laps edasi toime tuleb ja vajadusel reageerida ning teha mõningaid muudatusi.
Laste kasvatamisel juhtub sageli, et emal-isal on erinevad arusaamad sellest, kuidas asjad käivad või võiksid käia. Nt isa arvates on igati sobilik voodis küpsist süüa, mis emale on täiesti vastuvõtamatu. Taolised erinevused tulevad teravalt välja eriti siis kui vanemad elavad eraldi. Kuid soovitus on mõlemas olukorras sama: omavahel rääkida ning leppida kokku, millised on siis meie ühised reeglid lapse kasvatamisel. Ja täiesti võib olla nii, et mõni asi on isa juures teisiti kui ema juures. Nt kasvõi see küpsise söömine. Hea on siis ka lapsele selgitada, miks ema juures ei või, aga isa juures võib voodis küpsist süüa. See aitab lapsel olukorda mõista ja nii ei teki segadust. Soovituslik on, et olulistes küsimustes langeksid vanemate seisukohad kokku. Nt päevarezhiim võiks olla ikka sarnane, nt magamamineku aeg +/- 15 min.
Mis puudutab lahus elavate vanemate ära kasutamist, siis selliseid katseid võib tulevikus ette tulla ükskõik millise vanemate juures viibimise süsteemi puhul. Siin ongi siis oluline, et vanemad on omavahelistes heades suhetes ja saavad üle küsida, et kas tõesti on nii nagu laps väidab. Kui üks vanematest näeb last väga harva, siis on ka suurem "oht", et oma negatiivsete tunnetega toimetulemiseks ja armastuse väljendamiseks antakse lapsele kõik, mida ta soovib.
Seega üldine kokkuvõttev soovitus teile on, et jätkake endiselt lapse isaga asjade üle arutlemist ning mõlemale poolele sobivate kokkulepete sõlmimist. Oluline on ka seejuures, et teine pool teaks, mis on teise mured või hirmud.
