Meie pere elab praktilselt lahus juba 2 aastat,sest isa töötab välismaal.Väiksem laps on lasteiaealine,suurem 15-aastane.
Algul tundus see töölkäimine seal ajutine, nüüd on selge, et siin ei ole veel mitu mitu aastat lootust sobivat tööd leida.
Isa käib küll nädalavahetustel kodus, kuid tundub , et väiksem ikka kannatab selle pärast.Algul õhtuti ikka ootas,kuna isa koju tuleb,nüüd räägib, et no kas tänaseks jääb issi meie juurde---al on juba vahe sees meie pere(ema ja venna) ja eraldi issi.Samas ta juba võõrastab issit,issi ei tohi sülle võtta, riidesse aidatajne.Samas lasteaias juba lapsed küsivad, kas sul issi üldse ka on.Ega mees ka nagu eriti tegelda nendega nädalavhetusel ei viitsi, ootab kuna juba ära saaks,samas tahab, et me tema juures käiksime tihemini, aga kuna suuremal on kool ja veel spordivõistlused, siis on raske ära sõita.
Olen mõelnud ka koos lastega siis mehe juurde kolida,aga tundub keeruline seal leida sobiv kool,trennid,lasteaiad.kardan ka kuidas võõras keeles õppimine edeneks,siin käib suurem laps ingliskeelses koolis ja kõik on neljad-viied.Samas halveneksid ka ka ilmselt elutingimused,siin on lastel suur aed mängimiseks,seal väike korter.Samas olen siin lastega üksi ja kuhugi õhtuti välja minna ei saa ka mitte kinno,sest pole lapsi kellegagi jätta.Ma arvan, et väiksemal on veidi 1. päeval ärevus- häired, kui isa koju tuleb..Kardan ka, et lastel kujuneb ühe vanemaga ebakindlustunne kogu eluks(olen ise seda kogenud).
Ma ei oska otsustada, kumb võib olla lastele hullem, kas ilma isata kasvamine või keskkonna täielik vahetus.
Praegu on Teil üsna keeruline dilemma ja pean juba ette tunnistama, et kindlaid juhtnööre anda ei söandaks. Mis aitaks aga siiski otsustada? Selge on see, et nii suur muutus nagu elukoha vahetus oleks väga raske pähkel kõigile. Suuremale lapsele on järjest olulisemad suhted omaealistega, eneseteostus spordis ja tulevikuplaanid õpinguteks. Väikesem vajab samuti kindlustunnet, kuid see on seotud rohkem pere ja vanematega. Kui pere toimib hästi, siis võib keele ja muuga kohanemine olla talle ka jõukohane.
Ilmselt on määrav ikkagi see, kuivõrd Teie mehega usute, et üks või teine otsus hea on, milline oleks Teie ja mehe rahulolu, milliseid muutusi see kaasa toob ja kuidas see teie omavahelisi suhteid ja seeläbi kogu pere toimimist muudaks.
Kui otsustaksite jätta nii nagu praegu, et olete Eestis ja mees saab olla perega vaid nädalavahetuseti, siis oleks mõtteaineks, kuidas peresuhteid hoida, ühistunnet säilitada, kuidas saaks mees rohkem osaleda lastega seonduvas, et võõrandumist ära hoida. Millised on võimalused kontakti rohkem hoida ja millised peaksid olema need ühiselt veedetud nädalavahetused. Kui mees sooviks väga olla perega Eestis ja äraolek on vaid niikaua, kuni tööd ka siin saab, siis on oluline pidevalt Eestis töövõimalusi jälgida.
Kui otsustaksite Soome elama minna, siis on oluline kõik pereliikmed selleks ette valmistada, ära kuulata mõtted ja mured, kaaluda plusse ja miinuseid, koguda informatsiooni koolide, ringide jm kohta, kindlasti ka Teie enda sealse eluga kohanemise ja võimalike tegevuste, kohta. Kui vähegi võimalik, siis teha enne otsustamist visiite isa juurde ja tutvuda sealse elu ja tingimustega.
Kumbki otsus ei ole üheselt parim, tähtis on see, et ise koos mehega jääksite rahule, see annab ka lastele kindlustunde, aitab igale kerkivale küsimusele ka lahendusi otsida.
Edukaid ühiseid arutelusid!
