Mu vanaema suri üleeile. Täna teatasin sellest ka oma 5-aastasele pojale, kes oli oma vanavanaemaga väga lähedane.
Me ise perega arvasime, et ehk ei ole hea nii väikest last matustele kaasa võtta, kuid laps tahab tulla, et saaks memmega hüvasti jätta.
Nüüd ei teagi mida teha.
Matustele lapse kaasavõtmisest kirjutas Meelike Saarna järgmiselt:
Surma lõplikkust on raske mõista ja mõnes mõttes jääb surm ikkagi müsteeriumiks. Selleks, et surma reaalsust paremini inimeseni tuua, ongi loodud matuserituaalid. Kas last (ja mis vanuses) matustele kaasa võtta, on iga pere enda otsustada. Rahuliku ja surma väärikust tajuva täiskasvanu kõrval on lapsel ka matustel turvaline olla, nii tuleb mõistmine, et kurbus ja lein on loomulik osa elust. Last ei tohi talle harjumatus olukorras tähelepanu, hoole ja toetuseta jätta. Teinekord võib just laste kohalolu ja hääled matustel olla lohutav sild ellu lastes elavad ju edasi kõik meie kallid inimesed.
Lõik kopeeritud sama alafoorumi teemast 3,5a matustele? Kuidas rääkida surmast?
Lisaksin, et iga vanem tunneb ennast ja oma last kõige paremini. Kui tunnete, et laps saab sellega hakkama ja et suudate ise toeks olla, siis võib matus kergendada leinaprotsessi.
Kui teil endalgi on leina raske taluda ning vajaksite pigem ise tuge, võib see lapsele mõjuda hirmutavalt ning sel juhul on parem jätta ta koju. Saate ka hiljem teha kenasid rituaale - süüdata küünal, viia hauale lilli või sättida riiulile ilus pilt memmest.
Lapse leinast on ka Nupsus hea kokkuvõttev artikkel http://www.nupsu.ee/?menu=parenting&cat=5&item=2506
