Minu kodukülas elab perekond, kes on oma hingeasjaks võtnud minu kiusamise. Mind sõimatakse laste kuuldes, takistatakse teed, loobitakse kahemõttelisi märkuseid. Olen siiani seda kõike võtnud kui harimatute inimeste lõbustust ja püüdnud sellest mitte välja teha. Arvasin, et kui välja ei tee, siis nad väsivad. Kuid nüüd hakkan enesevalitsust kaotama. Kaua võib? Minu abikaasa püüdis kiusajatega suhelda kuid sellest ei olnud abi. Rääkisin ka ise, kuid peale süüdistuste ei tule sealt midagi. Alusetute süüdistuste.
Kuidas edasi minna? Paljud soovitavad politseisse pöörduda kuid mul ei ole tunnistajaid. Ja tundub kummaline politseid sellise asjaga koormata. Kas peaksin ise nõustamisele minema ja õppima nii elama? Ära kolida oleks ka naeruväärne.
Ette tänades
Mina
Meil ja mujal maailmas on viimastel aastatel vägagi palju kirjutatud koolikiusamisest. Mida aeg edasi, seda rohkem on hakatud rääkima ja nüüd ka juba uurima täiskasvanueas esinevat kiusamist, mis ilmneb siis kas tavasuhtluses või ka tööl.
Saan teie kirjast aru, et olete toimetuleku viisina proovinud toimuvat ignoreerida, andnud sellisele käitumisele käitumist ja nii käituvaid inimesi madaldavaid tõlgendusi ning lisaks abikaasa vahendusel nendega rääkida ja kasutanud ka teiste inimeste toetust ja mõistmist. Kuid see kõik ei ole aidanud. Taolises olukorras toime tulemiseks ja asja lahendamiseks retsepti ei ole. On tõesti nii, et üks soovitus on sageli see, et kiusajaid ignoreeritakse selle taga on mõte, et kui kiusatav verbaalselt ja mitteverbaalselt ei reageeri, siis kiusaja huvi kaob ning nad jätavad asja järele. Kuid selline taktika väga sageli ei tööta, just täiskasvanute puhul.
Täiskasvanute kiusamise uurimisel on leitud, et väga sageli on sel mingi põhjus, mis sageli võib kiusatava jaoks olla absurdne, midagi mille peale ei tuldagi. Ehk siis väga harva tekib kiusamine, nt halvasti ütlemine, tühjalt kohalt. Teie kirjast ei selgu, mida teile öeldakse, milles süüdistatakse. See võib olla raske, kuid on soovitatav korrakski asetada ennast kiusajate olukorda ja mõelda, miks nad nii käituvad? Mis ajab neid niimoodi tegema? Ja mis on see, mida nad tahavad sellega saavutada? Et probleemi lahendamine oleks võimalik, siis on soovitatav kiusajatega ka rääkida. Mitte sellest, et jätke järgi jmt, vaid küsida võimalikult rahulikult ja asjalikult, et mis on see miks nad nii teevad. Näiteks meenus mulle teie kirja lugedes üksjuhtum, kus kiusaja oli kuulnud kunagi, et kiusatav ütles tema lapse kohta väga ja väga halvasti. Kui nad lõpuks omavahel rääkisid, siis selgus, et tegemist on kolmanda isiku pahatahtliku laimuga. Selline rääkimine peaks toimuma võimalikult rahulikus kohas. Igal juhul mitte siis kui nad teid tänaval just tõkestavad või avalikult halvasti ütlevad.
Lisaks on soovitatud kiusamise episoodi ajal rünnakule rünnaku või põgenemisega mitte vastata, vaid selle asemel proovida reageerida empaatiliselt. See on midagi, mille rakendamine võib olla väga raske. Selle soovituse taga on enamasti arutlus sellest, et kiusajal on probleem, mis teda häirib ja ta ei oska seda muul viisil lahendada, kui teist inimest rünnates. Kui ta nüüd ühel hetkel märkab, et teda kuulatakse, temast püütakse aru saada, siis see võib inimese nö relvituks teha. Ja kui inimene on üllatunud, tunneb, et teda proovitakse mõista, siis on tal ka suurem valmidus probleeme arutada.
Mis puudutab politseisse minemist, siis on tõesti veel üks abinõu. Kuid teie kirjelduse põhjal ma kahtlen, kas nad midagi teevad peale selle, et soovitavad teil omavahel probleemid lahendada. Sest nagu aru saan, siis otseseid ähvardusi ei ole esitatud, teie vara ei ole rikutud ning teid ei ole ka avalikult laimatud. Kuid see ei tähenda, et te ei võiks oma konstaabli poole pöörduda ja küsida, mida sellises olukorras teha saab, milline on juriidiline kaitse. Kui ta midagi otseselt ei tee (nt ei lähe nendega vestlema), siis ehk oskab ta öelda, millal-mis juhul ta saab sekkuda ja teie aitamiseks midagi teha. Politsei sekkumise puhul tasub teil ka arvestada sellega, et mõnikord läheb alguses kiusamine tugevamaks justkui kättemaksuks/karistuseks selle eest, et julgesite politseisse pöörduda.
