Veidi vähem kui aasta tagasi sündis mul pojake. Ta on imearmas ja meil on temast palju rõõmu ning arvan, et ema-rollis olen ma ka üle keskmise.
Hinge kriibib aga see, et ta sündis erakorralise keisriga. Ma nii tahtsin ise sünnitada - mõtlesin peas mitu korda läbi seda hetke, kui ta mu rinnale pannakse ja kuidas me kogu perega perepalatis tutvume.
Tegelikkuses hakati sünnitust esile kutsuma minu tervise pärast. Ei teagi miks, aga sünnitusteed ei avanenud ja pärast 12-tunnist valude kadalippu otsustati teha kiire keiser. Miks....miks just mina, kes ma nii väga tahtsin ISE hakkama saada. Tahtsin tunda sünnitamise tunnet, tahtsin kogeda sündimise imet. Selle asemel olin üldnarkoosis, mind lõigati lõhki ja pojakest nägin alles järgmisel päeval. Vähese enneaegsuse tõttu oli tema intensiivis kuvöösis ja enda juurde sain ta alles 4.päeval. Kõik oli hoopis vastupidi sellele, nagu ma seda kujutasin. Olin küll õnnelik lapse üle ja olen siiani, aga samas nii õnnetu.....ei tea iial, kas saan ise sünnitada või jääbki see minu jaoks täitumatuks unistuseks...
tere, mul oli esimese sünnitusegu sama lugu. olin ka õnnetu, kuid teise ja kolmanda lapse sünnitasin ise. kui ikka tervis korras ja endal kindel tunne ise sünnitada siis läheb järgmine kord kõik hästi. jõudu ja positiivset mõtet!
Sul on väike armas laps, oled teda ihu ja hingega oodanud ja nüüd on ta kohal. Jah sünnitus ei olnud see, mida sa olid iseenda jaoks mõelnud. Kuid minu arust on lapsesaamine kui selline, terve see protsess ime. Vaata iseendasse ja lapse silmadesse ja loodetavasti leiad sealt rõõmu.
Muidugi said Sa hakkama! Vaata teda, ta on ju Sinu kõrval, Sinu juures, ta on olemas, oli Su kõhus ja on nüüd! Ka mina tahtsin ise hakkama saada. St ei tahtnudki, pidasin seda lihtsalt täiesti ainuvimalikuks, sest teisiti ju ei sanudki minna. Aga läks. Vaatamata väga heale rasedusajale, hakkasid 32. nädalal veed tilkuma, 6 päeva olin haiglas säilitamisel , siis kutsuti sünnitus esile. Nängin teda korraks, korraks sain teha pai ja siis ta viidi ära. Mõne tunni pärast viidi ta edasi Mustamäe Lastehaiglasse reanimatsiooni ja 12 päeva sain teda iga päev ainult üheks tunniks vaatamas käia. Siis kuus päeva kuvöösi aega intensiivis, mis tundus juba palju parem, sest sain ta juures olla. Ja seda kõike teades, kui olulised on esimesed koosveedetud tunnid jne. Koju saime pooleteise kuu pärast. Ta kosus ja on üks väga tubli laps (nüüd juba viiene), lähedusega probleeme pole, kõik need esimesed päevad sai vist kuidagi tasa tehtud. Aga ka mind kriipis ikka tunne, et ma ei saanud hakkama. Kui ta aastane oli, käisin psühholoohi juures, sest tundsin, et see pole normaalne, kui oma last vaadates tunnen alati valusat tänulikkust, et ta elus on. Tahtsin tema üle rõõmustada, rõõmsalt tänulik olla ja keskenduda temaga olemisele selles hetkes, mitte enam mõelda sellele, mis oli algul.
Ma ei tea siiani, mis oli põhjus, et nii läks. Teist last oodates tean, et ka teine kord võib samamoodi juhtuda, kugi tahaksin teisiti.
Me võime ju anda endast parima aga me ei saa enast süüdistada selles, milles me süüdi ei ole. Sa olid tubli, et lubasid teha keisri ja loobusid sellest, mis oli Sulle nii oluline. Lisaks tundsid Sina topelt vaeva ja valusid. Usu, tänaseks on temal juba ükskõik, kas ta sündis keisriga või niisama, oluline on, et ta sündis! Ja Sa said hakkama!
Vaata asja positiivsest küljest.
See laps on sinu oma. Peaasi et laps elus ja terve oleks!
Loomulikult said sa hakkama, sest mis sest, kuidas ta sinu seest välja saadi, pea asi on see et sa oled teda enda kõhus kandnud!
Muidugi Te saite hakkama! Selles ei ole mingit kahtlust Ja minu meelest olete Te väga tubli ema, sest leidsite julgust ja tahtmist sellest kogemustest teistele rääkida. Nagu näha, pole Te üksi, siin on teisi tublisid emasid, kel on sarnased kogemused.
Kuid sageli, kui meil on ootused teatud sündmuste suhtes ja need ootused ei täitu, siis me oleme pettunud ja kurvad. Tekib pahameel "Miks just mina!". See kõik on väga loomulik. Aga tegu ei ole tõesti ebaõnnestumisega. Peamine, et laps on terve ja tubli.
Emad sageli muretsevad, et kui esimestel tundidel ja isegi nädalatel ei saa lapsega palju koos olla - teada puudutada, temaga rääkida, et siis jääb lapse arengus midagi puudu. Tegelikkuses see nii ei ole. Hooliv ja armastav ema saab oma lapsega alati kontakti, selle on nii seadnud loodus! Ja see side lapsega ei ole sugugi vähem väärtuslik, kui on side emade ja laste vahel, kes esimestest minutitest palju koos olnud.
Lapse õnn sõltub ema õnnelikkusest. lapse rahu sõltub ema südamerahust. Sellepärast ärge muretsege, tundke rõõmu endast ja oma lapsest. Teie olete teda kandnud ja sünnitanud, ükskõik kuidas see sünnitus ka kulges. Meil, kõrvalviibijatel, on alati lihtne muidugi öelda, et ole õnnelik ja ära muretse, kuid proovida tasub ikka. Kui aga hing kergemaks ei lähe ja enesesüüdistused püsivad, siis tasub noorel emal leida ka mõni psühholoog, kes tunded ära kuulaks. Ärge jääge oma murega üksi! Jagatud mure on kohe palju väiksem
Kui Sa ikka ei usu, mida eelkõnelejad sulle ütlesid, siis ...
Üks naine unistas lastest ja nende sündimisest samuti kui Sina aga saatuse tahtel ta ei saanud neid. Nüüd kasvatab ta poissi, kelle üks naine kord sünnitas ja siis maha jättis ... ja armastab teda väga ning on õnnelik.
Ole õnnelik sellega, mis Sulle on antud vaatamata sellele kuidas Sa ta said. Ta on Sul olemas!
sa pole ainuke kes seda kõike tahtis,tahtsin ka väga oma tibukest kohe peale sündi näha ja kallistada aga kahjuks ei saanud..
mul oli valusi lõpuks 72 tundi kui keiser tehti ja peale seda ei näinud tibukest 3 päeva ja kõik oleks võinud kõige hullemini minna,sest ta viidi kohe lastehaigasse ja oli kõige kriitilisemas seisunis mis olla võib!keisri ajal oli tuimestus ja käituti nagu loomaga ise nägin ja tundsin mis tehakse,vot see kõik oli julm ja jube,kahju et keisri juurde isa ei saanud,sest ise ma polnud võimeline end liigutama ja rääkima.
nüüd on õnneks kõik korras ja kuigi tahaks kindlast veel lapsi on tohutu hirm kõige selle ees,et äkki läheb kõik samamoodi või siis seda veel hullemat pidi.õudsalt tahaks ise sünnitada ilma abivaheniteta,mis eelmine kord ei õnnestunud(lubasin endale et never-ever mingid gaasid ja epiduraalid aga lõpuks kasutasi kõike-asjatult)eriti jube on see et miks mind päeval haiglasse ei võetud kui oli juba mingi 48 tundi valusid olnud,saadeti tagasi et 4 päeva pärast on vastuvõtt-seal näeme-mis siis oleks saanud...???ei taha sellelegi mõelda mitte.kõik räägivad et ära süüdista end-ei süüistagi ennast vaid arste!või mis??
Ma ei saa kunagi aru neist naistest, kes halavad, et ei ole "tõelised naised", kuna ei saanud ise sünnitada. Minul on olnud 2 keisrit ja ma ei ole kunagi mõelnud viisile, kuidas lapsed sündisid. Esimene laps oli tuharseisus ja teisega ei hakanud sünnitegevus pihta. Minuga läks kõik hästi, lapsed olid terved ja kõik oli korras. Ausalt öelda on sellist teemat ja sellise pealkirjaga üsna piinlik lugeda... Tekib tunne, nagu tähtis ei oleks laps vaid teie "tõeliseks naiseks" olemine.Mina igatahes olin mõlemal korral üliõnnelik ja mul ei tulnud mõttessegi halada, et ise sünnitada ei saanud.
see oled sina ju,mida sa teisi halvustad.kui su elu keerleb ainult sinu ja su MAAILMA ümber ole siis õnnelik.eks sul ole endalgi millegi ees hirme või kahetsusi!!!
Ja minu meelest olete Te väga tubli ema, sest leidsite julgust ja tahtmist sellest kogemustest teistele rääkida. Nagu näha, pole Te üksi, siin on teisi tublisid emasid, kel on sarnased kogemused.