Minu tütar lõpetas möödunud kevadel põhikooli, saades mitmeid kiituskirju ja oli põhimõtteliselt viieline õpilane.Klassikaaslastega läviti tihedalt ja üldse on ta olnud kogu aeg väga hea suhtleja, võõrastega kontakti leidmine pole olnud iial probleem.
Ja nüüd läinud Tartusse gümnaasiumi, tekkisid ühtäkki probleemid, et laps ei käi koolis.Kui temaga rääkisin, ütles vaid et seal koolis on kõik tema jaoks nagu liiga lapselikud, ehkki sõpru oli seal tal juba tekkinud.Ta oli nõus rääkima ka koolipsühholoogiga, aga enne kui asi sinnamaani jõudis, oli tal iseseisvalt juba välja vaadatud uus kool ja arvas et vot seal on tema õige koht...aga oh ebaõnne, juba õige pea tuli jälle klaasijuhatajalt sõnum, et tüdruk ei käi koolis.Leppisime kokku vestlusaja klassijuhataja ja kooli psühholoogiga.Vestlusel selgus, et tüdruk ei tea isegi, miks ta nii teeb ja ühiselt jõudsime järeldusele, et ehk on see võimetus lahti lasta oma "vanast klassist"!? Praeguseks on tüdruk ka sellest koolist ära tulnud ja käib nüüd Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumis, aga ega siingi ole midagi paremat, ta ütleb: " Emps ma ei tea, mis see on, ma ei taha koolis käia, oleks ikka pidanud sinu nõu kuulda võtma ja jätma selle aasta üldse vahele". Jah tõepoolest pakkusin talle seda varianti, aga kuna lapsel iidoliks on vanaisa, kes keelas aastat vahele jätta siis ta ei julenud seda teha.Nüüd on ta aga ise ka õnnetu, et sellel aasta koha peale jääb tegelt suur lünk, sest tahab ta oma haridusteed jätkata ülikoolis, sest haridust on ta alati väga hinnanud ja alati põlastanud neid, kes oma õpingud pooleli on jätnud.Üks seik veel väikevenna jõulupeolt samas põhikoolis- läksime uksest sisse ja tütar ohkas: oh saaks ainult veel siia kooli tagasi, ma ütlen kõigile, et ärge lõpetage seda kooli, sest siin on nii hea olla, te ei tea mis teid mujal ootab. Sellest tundepuhangust järeldasin, et tal võib olla tõesti mingi probleem oma vana klassiga, aga et just tema, kes on olnud hea suhtleja, mitte mõni nohik, siis ikkagi ei saa aru.
Palun tõsiselt abi, sest tütar ise on ka väga mures oma elu pärast!
Koolivahetus, nagu teisedki muutused elus, ei ole kerged ja kohanemine võib kujunda vägagi katsumusterohkeks. Eelmine, vana ja hea kool tähendas turvatunnet, mitmeid olulisi ja lähedasi inimesi, nii sõpru kui õpetajaid. Sellise meeldiva kindlustunde kujunemine toimus pikkade aastate jooksul, see oli üks tore kooskasvamine, ühistunne koos rõõmude ja muredega.
Ma ei tea kas saan õigesti aru, kuid näib, et koolivahetuseks tuli tütrel ka kodunt eemalduda. Kui nii, siis on ka see omakoda täiesti uus ja võõras olukord, seega topelt pingutus, et kohaneda.
Vanast klassist lahti laskmine on kindlasti praegu takistuseks, ikka tulevad kaaslased meelde, kuidas õpetajad olid, mida erinevates olukordades tegid või ütlesid, mis seal oli harjumuspärane ja oma. Ka see, mis juhtub, kui midagi halvasti läheb või kuidas probleemide korral toimitakse. Üksteist märgati ja teati.
Nüüd peab kõigega ise ja võimalik, et enam-vähem üksi hakkama saama. Kuigi suhtlemine on olnud tütrel kerge, pole suhted veel kindlaks kujunenud, sõbrad pole nii lähedased, õpetajatel pole sama palju aega ja tähelepanu võimalik pakkuda,koolis nõudmised teised jne. Sellega leppida on väga-väga raske, see on midagi sarnast leinale, lähedase kaotusele.
Üks kool teise järgi, ei too sugugi kergendust, pigem korduvat pettumust. Samuti ei loo eelised muutustega leppimisele ka aastane paus, eriti kui pole selget ettekujutust, mis selle jooksul peaks toimuma. Kohanemine võtab igal pool aega ja kergem on siis, kui on kellegagi hea kontakt saavutatud ja seda õnnestub hoida ja omaseks muuta. Kaasa aitavad ühised tegemised, koosolemised, vastastikused hoolimised ja tunnustamised. Ka vanade sõpradega kontakti hoida on toetav, ka nendel on jagada uusi muljeid, nad mõistavad, mida tütar tunneb ja praegu läbi elab.
Üsna keeruline on teie tütart kirja teel aidata, võime vaid mõista teda ja oletada, mida ta vajab.
Kindlasti vajab ta kedagi, kes teda ära kuulab, aitab segaduses orienteeruda ja leida motivatsiooni õpingute jätkamiseks. Olge tema jaoks pidevalt kättesaadav ja toetav. Kui tõesti peaks jääma ka üks klass praegu lõpetamata, ei tähenda see õpinguteks lõppu. Väga hea on tütre huvi edasi pürgida ja seda püüdlust innustada.
Ühest korrast psühholoogi juures käimisest võis jääda väheseks, et endas selgust saada, lahti harjutada, mis kõige enam praegu raske näib ja kuidas sellega toime tulla. Üksi on tal seda raske teha ja spetsialistist oleks kindlasti abi.
Teile jätkuvat mõistmist.
