Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Kuidas toime tulla?!

nupsu.ee
nupsu.ee
Postitatud 17.02.2009 kell 16:10
Kuidas toime tulla tundega mis nagu lõhub seestpoolt??
Kõik asjad ajavad närvi, kõik on niii vastik.. ei suuda end ültse nagu talitseda, suudan tegelt aga seesmiselt karjun. Viimasel ajal olen küll rohkem närvilisem olnud sest lihtsalt ei jõua enam seda tunnet endas hoida!! Ja ma ei saa aru miks tundub kõik nii halb kuigi pealtnäha oleks nagu korras??!!!
......
laps saab mõne kuu pärast 3 aastaseks, et sünnitus järgset stressi ei tohiks olla.
Mõnikord olen rääkinud mehega aga temaga rääkimine mõjub mulle vihastavalt, sest alati ta ütleb mulle, et ma muutku siis midagi, et ma peaksin siis midagi ette võtma, et ma enam nii närviline, õnnetu jne ei oleks... Mitte mingit toatust tema poolt pole, isegi kui ta ütleb,et ta saab minust aru aga ikkagi ei tunne toetust!!
.....
Mina muidu olen rahulik inimene aga raseduse ajal olin ka täielik närvipundar, iga pisiasi ajas närvi. Praegune olukord oleks nagu sel ajal kui olin rase, kuigi seda pole.
.....
Mulle meenus sellest ajast kui mul veel last polnud ning kui mehega koos ei elanud, et kui oli pinged suured siis panin kurva loo mängima ja nutsin end magama.Hommikul oli väga mõnus ärgata, kuidas puhas ja rahulik tunne oli. Oi, kuidas ma igatsen seda ega kus ma sain üksi olla, et kui tuju tuli sain rahulikult oma pinged välja nutta.
Mul pole sellist võimalust juba kuskil 3-4 aastat olnud. Võib olla seda vajangi, nuttu!!

Kindlasti ma pean midagi muutma, ma ei ole ültse oma eluga rahul. Muidugi olen rahul oma kalli lapsega, seda ei kahetse!!
Tööle pole saanud veel minna, kuna laps on haige olnud ja pole lasteaeda saanud eriti minna.
Tahaks veel trenni minna ka, pole kunagi käinud.
Pole saanud väljas lõbutsemas ka eriti käia. Mõned korrad olen saanud aga siis pärast seda on tunne, et ainult väljas käiks ja selle tunde pärast on natuke raske jälle koduseks jääda.
Tahaks ka koduste toimetustega paremini hakkama saada aga ei tea kuidas. Muidu ikka iga päev koristan aga nii jälle kohe kõik sassis on. Peale meie elab siin veel 2 inimest ja ikka on nii, et pean nende järgi ka koristama(rohkem köögi poole pealt mõtlen). Olen rääkinud kõigile, et koristage oma järgi aga tulemusi pole see andnud. Aga samas mees on mulle öelnud, et ma niikui nii ei käi tööl, et peaksin kindlasti jõudma kodus kõike teha. Olen ise ka seda mõelnud, et olen juu kodune, peaksin küll jõudma kodu korras hoidma. Aga miks see siis ei õnnestu?
Oh, tahaks nii palju asju muuta, end ise õnnelikuks teha aga ei tea kust alustada kui pole kellegi tuge??Oma mehe tuge?! Olen kord selline, et vajan natuke tagant tõukamist...
Aga see olukord ei saa juu kestma jääda, et ootan, et keegi mulle tõuke annaks. Pean ikka ise hakkama saama!! On vaja hirmsat moodi tahtejõudu!! Kust seda küll saada?!
......
Minu parimad sõbrannad elavad juba mitu aastat teistes linnades(kaugel). Siin pole eriti neid kelle juurde nagu ööseks jääda või ültse kellega saaks väljas käia jne jne..
Muidu korralik olen küll Olen alati kodus, pidutsemas ega sõbrannadega kuskil trennis/lõunatamas ei käi. Alkohooli võtsin viimati sünnipäeval(klaas shampust) ja ültse nagu eriti ei joo, ei suitseta, kohvi ei joo. Kodune kanaema ehk siis.
Aga ei taha enam olla, ei ole enam õnnelik nii.
Kas see vastus oli abistav?
Mari-Liis Tikerperi
Perekeskus Sina ja Mina
Postitatud 17.02.2009 kell 16:24
Teemale pole spetsialisti vastust varem tulnud, kuna vahepeal Gordoni perekooli spetsialistid siin keskkonnas ei vastanud.
Teistelt foorumikülastajatelt on tulnud häid nippe, kuid kirjutan siia pisut lisaks. Loodan, et teemaalgataja on probleemidest üle saanud, kuid selle teema lugemine aitab ehk sarnase enesetundega noori emasid.

Lapse sündides on naisel tahes-tahtmata rohkem ülesandeid. Lapse eest hoolitsemine, temaga koos olemine ja suhtlemine toovad kindlasti palju rõõmu, kuid lükkavad kõrvale ema vajadusi.

Kindlasti ei tasu arvata, et ema, kes ka iseenda eest hoolitseb, oleks egoistlik või ei hooli oma lapsest. Vahel ei julgegi naised oma vajadusi väljendada, kuna tihti järgneb sellele lühike hukkamõist või targutamine - ega laps pole mänguasi, mille väsimuse korral nurka jätad; selline see emade elu on; mis ema see on, kes lapsest puhkust tahab! Siiski on ka ema inimene. Selleks, et tunda elust rõõmu ja rahulolu, on oluline, et lisaks lapse vajadustele oleks ka tema omadele mõeldud. Küllap teab iga ema, et lihtsam on rõõmsalt toimetada, kui öine uni on olnud piisav, on jäänud aega, et sõbrannaga telefonikõne teha või aitas akusid laadida pooletunnine rahulik kohvipaus.
Püüa oma vajadustest märku anda läbi enda rääkides ja soovi konkreetselt sõnastades. "Ma tahan ka puhata";" Ma tahan enda jaoks aega", "Ma tahaks kuskile trenni minna", "Miks sa ei võiks kunagi..." - need ei ole head variandid, sest on üpris ebamäärased või süüdistavad. Püüa välja selgitada oma vajadus ja see selgelt sõnastada.
Paremad variandid:
Ma olen väga väsinud ja olen tänulik, kui sa homme hommikul tund aega lapsega tegeled, et ma saaks kauem magada.
Ma soovin väga järgmisel nädalal juuksurisse minna. Millal sul on aega last vaadata?
Ma tahan väga hakata aeroobikas käima. Kuidas sulle paremini sobiks - kas teisipäeviti või neljapäeviti last vaadata?

Oluline on teada, mida soovid ja seda teistele edastada. Kui kohtad vastupanu, ole valmis arutlema, kuidas leiad võimaluse, et saad aega iseendale ja et see oleks ka teistele vastuvõetav. Näiteks, kui mehele ei sobi sinu pakutud päevad lapsehoidmiseks, äkki saad aja mõnel muul päeval või leiate koos usaldusväärse lapsehoidja, kes nii kaua lapsega tegeleb. See on ju kõik selle nimel, et saaksid lapsele olla parem ja puhanum ema. Kui oled ise tühjakspigistatud, on ka raske lapsele midagi anda.

Kopeerin siia lisaks ühe artikli, mis räägib oma vajaduste eest hoolitsemisest.

Inimese rahulolu võib vaadata kui tassi. Nälg, janu, tülitsemine ja väsimus loksutavad selle sisust osa maha. Kui ühel hetkel leiab tassist vaid riismeid, on inimesel raske kui mitte võimatu igapäevaaskeldustega toime tulla ja olla meeldiv kaaslane. Sellest olukorrast on lühike tee masenduseni.
Vajadused on paljuski inimestel sarnased. Näiteks füüsilised – söök, jook, uni. Samuti on inimestele oluline tunda turvalisust, armastust jne. Siiski on osa vajadusi erinevad ja seetõttu ei saa me arvestada, et kõik meile sobiv ka teistele rahulolu pakkuda suudab. Näiteks vajab mõni inimene rohkem und, teisel on oluline, et saaks pärast tööd tund aega iseenda jaoks, kolmas tahab kindlasti igal kuul juuksuris käia jne.
Kui inimene on rahulolematu, on kerged tulema süüdistused teiste aadressil. Kui taas tundub, et kõik käituvad egoistlikult ja keegi teistega arvestada ei taha, küsi endalt:”Kas ma olen oma vajadustest rääkinud? Olen ma öelnud, mida minul vaja?” Vajadustest teadaandmiseks on parim viis läbi mina-sõnumite. Liiga sageli kiputakse vihjama või süüdistama, kuid nii ei pruugi soovid ja vajadused vajaliku inimeseni jõuda. Samuti on parem anda teistele piisav aeg sinu soovide arvestamiseks. Kui pereema ütleb, et tahab kohe ja praegu juuksurisse, võib see tekitada segadust – pereisa plaanis kojuvõetud töö lõpetada, laps tahtis abi koolitöös vms. Teatades aga paar päeva ette, annate kõigile aega oma asju korraldada.
Oma vajaduste peale mõeldes vaata pisut ka enda ümber. On ju oluline, et ka su lähedased tunneks end hästi, oleks paremas tujus ja et nende suhted laabuksid probleemideta. Seepärast julgusta teisi oma tegelikke vajadusi väljendama ja võimalusel aita nende tasside täitmisel.
Kui kõigi peamised vajadused on rahuldatud, on koosolemine pingevabam ning palju vähem arusaamatusi ja tülisid.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!