Ei teagi kohe kuidas alustada, pole seda kellegile varem rääkida, sest keegi ei saaks aru, häbi ja hirm on. Nii, et kiri võib väga imelik tunduda.
Nimelt mul on see haigus või ma ei teagi kuidas seda nimetada olnud juba peagi 4-5 aastat, käitun ainult ükse olles sedasi, teised seda ei tea ega nende ees ei tee. Hetkel olen 18 ja saan peagi 19.
Ma ei tea kuna see minuga juhtus. Kuidas minu haigus väljendub: kui loen raamatut, siis pean ühte sõna või lauset mitu korda kugema (kui ma seda ei tee, siis juhtub kellegagi midagi- nii ma ainult mõtlen), kõik asjad peavad olema ilusti (umbes nagu dektektiiv monk), noad pean ööseks ära panema (sest kardan,et kellegile mu lähedastest tehakse viga), kui riideid selga panen, siis pean lugema riiete siltidelt, selle nime suuruse ja kõik mis seal kirjas on 8 korda, siis seda 4 korda pöörama, sokke pean vaatama, kui vetsu lähen siis pean 8 korda paberit võtma, kui midagi puudutan pean seda korduvalt uuesti ja uuesti puudutama (kui ma seda ei tee, siis sellele jääks nagu needus peale), kui ma koolis kirjutan nt juures siis ma pean 2 korda lugema üle u pulgad, kui ma kirjutan paberile,siis ei tohi sõnale vahele tulla auke, kõik tähed peavad olema koos, kui ma joon midagi siis pean võtma korraga vähemalt 8 korda, 1 lonks tõstan klaasi eemale, siis teine jne., kui mul põsk või silm sügeleb, siis ma pean seda kohta mõlema käega vähemalt 8 korda katsuma (muidu võib juhtuda midagi kurba-ennustab nagu nutmist ja et see ei juhtuks pean ma 8 korda seda kohta kätega katsuma), huultega sama lugu ja kaelaga (sest kardan,et keegi poob ennast üless või tal jääb hing kinni), pean vaatama, et padjapüürid ja linad oleksid täpselt õigetpidi ja silt oleks jalgade juures, kui ma praegu trükin ja mõne sõna valesti kirjutan, siis pean terve sõna ära kustutama ja uuesti kirjutama, pean tegema igasuguseid veidraid ja nõmedaid asju ..umbes aasta tagasi nägin ma sellest haigusest dokumentaalfilmi, aga ei mäleta selle nime, seal oli et ei tahtnud asju just puudutada 1 inimene, kuna arvas et ta paneb sellele needuse peale. Sealsed psühholoogid arvasid, et see peab olema tingitud mingist traumast või muust ssärasest juhtumist. Hakkasin siis mõtlema, et mis on olnud minu elus kõige okeerivam. Ma arvan, et see on sellest, mis juhtus siis kui ma olin 13-14. Minu parima sõbranna isa ahistas mind üle aasta, see oli väga õudne ja ebameeldiv, õnneks ta ei saanud mind seksuaalselt ära kasutada, jõudsin sellest rääkida oma poisile ning said ka vanemad teada, vanemad ei tahtnud mind uskuda, kasuisa ei usu vast siiagi. Nad said selle mehega läbi ja kasuisa ja selle mehe ärisuhete pärast ei saanud ma seda meest politseisse anda, muidu oleks kasuisal jamasid tulnud või ma ei tea mis teema neil oli, mingid jahinduse saladused, see mees elab samas külas kus minagi ma üritan temaga mitte kokku puutuda, kui näen et ta on poes siis ootan kusagil puu taga
kuni ta lahkunud on ja siis lähen alles mina. Igatahes tunnen ma vahest, et kui ma nii edasi käitun lähen ma hulluks, ma ei suuda seda peatada, ma nutan vihast, et ma pean seda tegema. Viimasel ajal mingi aja tagant on see ka mu und segama hakanud, aastas mingi 2-3 korda..kestab terve nädal, kus ma näen luupainajaid unes ja kõik on nii reaalne nt. ükskord nägin unes, et keegi mu seljataga võttis mu peast kinni ja surus seda nii kõvasti kui vähegi sai ja kui ma üless selle peale ärkasin tundsin neid kohti kus ta mult unes kinni hoidis (selline tunne kui nt kätt hästi kõvasti pigistada ja siis lahti lasta) ja terve mu pea kumises. Tõesti ma ei tea enam mida teha, aga ma tahaksin sellest haigusest lahti saada, ma ei jaksa enam, eriti kui on tavaelu ka stressi tekitav.
Sandra, mure, millest kirjutad, on tõsine ja häirib Sind ja Su igapäevaelu tugevalt, seepärast on mul heameel, et kirjutasid ja abi otsid. On loomulik, et asjad, milles teistest erineme, võivad tekitada ka häbitunnet ja alaväärsust, sellepärast on eneseületamine ja esimese sammu astumine eriti tähtis. Selle Sa juba tegid, vaatame nüüd, kuidas edasi liikuda.
Käitumised, mida kirjeldad, viitavad nn sundkäitumisele: kui need tegemata jätta, valdab inimest hirm ja ärevus. Sundkäitumine on märgiks häiretest inimese psüühikas. Oled liikunud õiget teed pidi üsna kaugele: märkad ajalist seost teismeeas kogetud psühhotrauma ja häirete ilmnemise vahel. Üleelatud hirm on jäänud kehasse, seda enam, kui Sind ei usutud.
Nii nagu hambaaukudega minnakse hambaarstile, keegi ei hakka neid ise parandama, nii ka sundnähtudest jagusaamiseks on vajalik arstiabi. Arst, kelle poole sel puhul pöörduda, on psühhiaater. Ma pole küll psühhiaater, kuid oma kogemustest tean, et tänapäeval kombineeritakse ravimeid edukalt psühhoteraapiaga. Ka Eestis on inimesi, kes valdavad tehnikaid, millega on võimalik kehamälu trauma jälgedest n.ö puhastada.
Usun, et kogenud psühhiaatri ja psühhoterapeudi abil on võimalik tekkinud probleemidega hakkama saada. Kuna probleem on olnud juba mitu aastat, ei peaks pöördumisega enam viivitama: mida varem asjaga tegelme hakata, seda kiiremini sellest välja saad.
Kui tahad nõu pidada, millised võimalused teraapiaks Sinu elukohas on ja kuhu pöörduda, võta julgesti ühendust perekeskusega, et konkreetsemat infot saada.
..umbes aasta tagasi nägin ma sellest haigusest dokumentaalfilmi, aga ei mäleta selle nime, seal oli et ei tahtnud asju just puudutada 1 inimene, kuna arvas et ta paneb sellele needuse peale. Sealsed psühholoogid arvasid, et see peab olema tingitud mingist traumast või muust ssärasest juhtumist. Hakkasin siis mõtlema, et mis on olnud minu elus kõige okeerivam. Ma arvan, et see on sellest, mis juhtus siis kui ma olin 13-14. Minu parima sõbranna isa ahistas mind üle aasta, see oli väga õudne ja ebameeldiv, õnneks ta ei saanud mind seksuaalselt ära kasutada, jõudsin sellest rääkida oma poisile ning said ka vanemad teada, vanemad ei tahtnud mind uskuda, kasuisa ei usu vast siiagi. Nad said selle mehega läbi ja kasuisa ja selle mehe ärisuhete pärast ei saanud ma seda meest politseisse anda, muidu oleks kasuisal jamasid tulnud või ma ei tea mis teema neil oli, mingid jahinduse saladused, see mees elab samas külas kus minagi ma üritan temaga mitte kokku puutuda, kui näen et ta on poes siis ootan kusagil puu taga