|
Külaline
|
|
Postitatud 01.11.2008 kell 22:18
|
kõik hakkas siis kui olin 6 aastane...olin vanaema juures ja seal oli ka see inimene , kes mind siis esimest korda ära kasutas...kuna elasin vanaema juures edasi ja see koletis pidi sealt ära minema asjad jäidki nii...aga kui mu vanaisa suri olin siis12 pidin minema koju elama...see hakkas korduma peaaegu igal ööl....kartsin magama jääda sest ma ei teadnud millal ta jälle tuleb....kellegile ma rääkida ei julgenud... kui sain 17 läksin kodust minema kolisin kokku mehega kellega mul nüüd laps on...kuid vahepeal oli mul veel üks suhe millest asja ei saanud seat tema tahtis peale2 aastat koos olemist ka minuga magada , mida ma ei suutnud ,läksime lahku...see mees kellega ma koos elan sai kohe aru , et midagi viltu on.. õige pea rääkisin talle täis peaga kogu loo ära... ta oli mulle igati toeks...võttis tükk aega ennem kui ma temagagi nii kaugele jõudsin , et temaga magada....kui olin 18 jäin lapse ootele..rasedu kulges hästi kuid kui sünnitama läksin juhtus mu elu hirmsaim asi...mu laps suri sünnitusel ta ei elanud minutitki..sain teda vähemalt hoida niikaua kui mul lubati ja siis jälle ära viidi....ma ei unusta teda kunagi...ma ei tahtnud enam elust midagi teada ma ainult istusin oma toas...lõpuks kui suutsin end kokku võtta läksin uuesti kooli kus tutvusin ühe tüdrukuga kellega hakkasime väljas käima iga näd. lõpp vahest isegi tihedamini enamik pidudest ei mäleta ma suurt midagi sest olin liiga täis....kuid siis jäin uuesti rasedaks hakkasin korralikuks ei mingeid joomisi enam olin kodune...septembris sündis mul tütreke olin siis20... kuu aega hiljem suri mu isa vähki....ta oli maailma parim isa...läks mõni aeg mööda kui suutsin edasi minna aga mõttega et teda enam pole ei harju siiani....mingi aja peale läksin uuesti kooli vahepeal jätsin pooleni sest tibu oli nii väike ei tahtnud temast eemal olla... siis hakkasid mul probleemid mehega, sest talle ei meeldinud et nii palju aega ema juures veedan , aga ma saa ju oma ema ka jätta....koolis käimisega oli ka veel see mure et ma ei saa last ema hoida ka viia kuna see koletis elab ikka veel seal........ja ämma juurde ka ei saa jätta kuna tal käivad joomise hood peal...kunagi ei tea millal ta jälle jooma hakkab...
praeguseks olen 21 ja üritan oma elu elada nii nagu ta on, llaps on ainuke asi mis mind veel kahejalaga maa peal hoiab poleks teda poleks ka mind...aitäh kõigile kes ära kuulasid sain vähemalt natukenegi kergemaks..minu meelest on väga hea et sellised kohad olemas on kus saad end lihtsalt tühjaks rääkida....päikest teile
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 12.11.2008 kell 21:33
|
Päris karm. Öeldakse küll, et jumal ei anna meile suuremat koormat, kui me kanda suudame. Kuid kas tõesti peab mõnel inimesel nii raske olema?
Sa oled väga tugev naine!!!
Päikest ka Sulle ja Su pisikesele!
|
|
|
Ly
Külaline
|
|
Postitatud 13.11.2008 kell 23:40
|
Mis sulle öelda...tubli oled,et ikka veel mõistuse juures püsid.Laps ongi see,kellele mõtle,kui elu muutub mõtetuks ning mured ja mineviku varjud kummitama hakkavad.Tema vajab sind ning tahab su hellust ja hoolt.Tema on parim osa sinust!Jõudu teile!
|
|
