Kirjutan siia, kuna on suur soov omalt poolt aidata kahte lahutatud vanemat, kelle 10-aastast tütart vaevavad (meile kõigile mõistmatud) hirmud ja mured.
Minu elukaaslane lahutas oma 15 aastat kestnud abielu kaks aastat tagasi. Tol hetkel oli tema tütar 8-aastane. Lahutus iseenesest oli rahumeelne ja ka tütar suhtus tol momendil sellesse rahulikult. Mingil hetkel elukaaslase endine naine (adudes vist olukorda reaalselt, et lahutus on tõesti lõplik) hakkas ehk liialt palju alusetuid süüdistusi ja ähvardusi ning ka minu mustamist laste kuuldes kasutama. Püüdsime suhtuda neisse "tujudess" rahulikult ja mitte samaga vastata. Nüüdseks on ka eks naise poolt suhtumine normaliseerunud ja ta on olukorraga (sealhulgas ka minu olemasoluga) leppinud ning suhtub kõigesse mõistvalt.
Elukaaslene, olles oma lastesse ja eriti tütresse väga kiindunud, pole oma lapsi hetkeksi tähelepanuta jätnud. Ta osaleb nende elus siiani väga aktiivselt (omavahelised ühised ettevõtmised, igapäevased helistamised, koolielust ja muudest lastega seotud asjadest osavõtmised). Põhimõtteliselt pole laste jaoks muu muutunud kui ainult see, et isa ei ela enam samas kohas kus nemadki, ja et (mis minu arvates võib ka tema tütrele üheks probleemiks olla) meie kodus, minu ja elukaaslase siis, kasvab üks 7-aastane tüdruk.
Mõne aja möödudes, pärast lahutust, hakkas ilmnema, et elukaaslse tütar ei suuda enam üksi omas toas magama jääda. Isegi ka siis mitte, kui ema ja vend kodus olid, rääkimata veel sellest kui ema polnud ja oli ainult vend. Lahendasime ema eelmal olles probleemi niiviisi, et tõime lapse enda juurde ööbima ja ka üle üldse nendel momentidel kui ema töö tõttu pikalt kodust eemal viibis, enda juurde "elama".
Esialgu see mõjus. Laps oli vähemalt meie nähes alati rõõmus ja kõik näis korras olevat.
Mingil hetkel ta veidi võõrdus isast. Ei helistanud talle nii tihti ega kandnud talle iga emotsiooni kohe edasi, oli üldse kuidagi väga vaoshoitud ja reserveeritud. Elukaaslane oli sel ajaperioodil ka selle "külmuse" tõttu väga häiritud, kartes, et laps võõrdub temast.
Sellel suvel aga toimus nende vahelises suhtlemises mingi pööre. Isa ja laps nö. "leidsid üksteist" taas. Tüdruk on isaga pidevas suhtlemises ja isa teab oma lapse tegemiste, õnnestumiste, ebaõnnestumiste kohta (laps helistab talle alati, kui miskit öelda või rääkida soovib).
Kuid nüüd on tekkinud uued probleemid. Nimelt pidi laps alati pärast seda , kui ta on oma isaga koos olnud, kodus ema nähes endast "väljas olema" . Nutma, olema õnnetu ja tõsine. Ja magama ei jää ta enam üksi omas toas kohe üldse mitte (istub ja nutab kas või terve öö läbi)
Isa püüdis siin mõni aeg tagasi probleemi tuumani jõuda ja temaga rääkida. Laps veidi avanes ja ütles, et ta harjuvat isaga lihtsalt jälle nii ära sel koos veedetud ajal, et kodus tunneb ta tühjust ja kurbust. Isa on siis püüdnud seletada ja kinnitada, et on lapse jaoks alati olemas, tüdruk võib helistada millal tahab, võib alati meie koju tulla jne. Kuid kasu sellest pole.
Eile lapse ema ja isa rääkisid sel teemal omavahel ja tuli välja, et laps pidi tahtma väga, et ka meie juures oleks tal kodu (ema oskas lapse soovi seletada niiviisi, et tekitaksime talle ka meie kodus oma nurga: oma kapiriiul, oma voodi vms). Laps olevat emalt pisarsilmil palunud, et ema sel teemal isaga räägiks.
Isa seletab lapse kogu käitumist sellega, et lapsel on väga suur puudus turvatundest.
Võib olla on abi ka sellest infost, et selles nii öelda vanas kodus oli selliseks soojuse ja hoolitsuse (kallistused kaisutused ja muu sinna juurde kuuluv) jagajaks just nimelt isa. Ema oli laste jaoks see rangem pool.
Minu ja elukaaslese tütre suhtest võiks rääkida nii palju, et me saame kenasti läbi. Nagu ta ise ütleb, on ta harjunud minu olemasoluga ja sellega et tema isa just minuga koos on. Ma ei tähelda kaa tema käitumises jooni mis võiks viidata sellele, et ma talle nt vastumeelne olen. Ta on minuga suhteliselt julge. Jutustab mulle alati igasugu oma juhtumistes ja tegemistest, ka oma pärsikoduga seonduvat. Kui ta meie juures elab, siis on ta alati suhteliselt rõõmsameelne, naerab palju ja on üldse kuidagi lõbus ja näib õnnelik. Viimasel ajal on julgenud ka oma negatiivseid emotsioone, mis isaga suhtlemisel aeg ajalt tekivad (mingite olmeliste probleemide pärast) minu kuuldes välja elada. Mina ise ehk pole temaga suheldes just kõge vabam, nt ei julge teda väga puudutada. Minu sees on hirm näida lapsele võlts, kuna tean, et tema ema pole just alati minu olemasolusse hästi suhtunud ja et laps on kuulnud minu kohta ema suust päris vängeid ütlemisi.
Kui nüüd minu tütre ja elukaaslse suhetst rääkida siis juba alguses pandi paika, et isaks ei saa ta minu tütrele kunagi (minu tütar, tol hetkel 5 a., küsis ta käest, et kas nüüd võib ta teda isaks kutsuda), kuid et heaks sõbraks on ta alati. Ja mudigi ka see, et kuna koos elama hakatakse, siis peab teineteisega arvestama. Minu tütar elukaaslast isaks ei kutsu ja ka väga "südamesse" teda võtnud pole. Kui elukaaslase tütar meie juures on, siis minu tütar on väheke reserveeritum suhtlemisel ja ka elukaaslane on siis minu tütrega suheldes kõvasti reserveeritum.
Kiri sai küll pikk ja ehk ka veidi segane, kuid vähemalt sain ma midagigi teha selle probleemi lahendamiseks, vähmealt algatustki. Ehk oskab keegi kõrvalseisja anda adekvaatset nõu, kas siis teadmistel või kogemustel põhinevat.
Vastust tüdruku käitumisele võiks otsida ennekõike alanud murdeeaga seotud emotsionaalsetest raskustest ja läbielatud lahtuskogemusest.10 aastane tütarlaps on oma arengus eelpuberteedieas. Sellele arengufaasile on omane suurenev emotsionaalsus - rahutus, ärevus, ärrituvus, lisanduda võivad ka kohanemisraskused nii kodus kui koolis. Kirjast võib välja lugeda, et tüdrukul on ema juures rohkem esitatud nõudmisi, reegleid, kontrolli ja vähem emotsionaalset kontakti.
Murdeealistele on igiomane protest vanemate reeglite ja nõudmiste suhtes. Protestil võib olla erinevaid väljendusi agressiivsetest vihapursetest kuni dramaatiliselt esitatud enesehaletsuseni. Üks põhjustest, miks ema juures olemised ei ole enam nii kerged võivad olla seotud tüdruku vabaduse ehk mugavama situatsiooni otsinguga (valiku korral eelistada kohta, kus on vähem nõudmisi ja rohkem vabadust). Kui siia lisada veel võimaliku emotsionaalse sideme defitsiidi, mis tüdrukul võib suhtes emaga olla, on igati mõistetavad valulikud reageerinud isast lahusolekule.
Veel üks aspekt : teismeeas tõusevad pinnale paljud eelneva arengu konfliktid. Seega siis vanemate lahutus võib vajada uut läbitöötamist lapse jaoks. Hoolimata sellest, et tüdruk paistab olevat olukorraga leppinud ja aktsepteerib käesolevat elukorraldust, võivad olla kerkinud üles uued vastust ootavad küsimused, hirmud, enesesüüdistused.
Abistamise osas on vähe abi sellest kui täiskasvanud omavahel arutavad, mis võiks lapse hirmude ja emotsionaalsete raskuste põhjuseks olla. Pöörduma peaks otse tüdruku poole ja väljendama oma tundeid (muret, hoolt, armastust) siiral ja avatud moel. Seega saab aidata tüdrukut nii ema, isa kui ka Teie. Väga suurt rolli tüdruku eneseavamise juures mängib kuulaja pool. Vältima peaks lohutamist, tungivaid küsimusi, lahenduste pakkumist, rohkem peatuda lapse tunnetel ja ümbersõnastamisel. Teisisõnu aktiivse kuulamise tehnikad aitavad probleemi omajal ennast avada. Püüdke jagada toetust ja anda mõista nii verbaalselt kui mitteverbaalselt, et kui ta tahab rääkida, siis olete tema jaoks olemas. Thomas Gordoni Tark Lapsevanem raamatus on kirjeldatud suurepäraselt näidete kaasabil ka suhtlemistõkkeid, mida täiskasvanud tihti pahaaimamatult kasutavad sooviga aidata last, kuid paraku selliste reaktsioonide/vastuste mõju on hoopis vastupidine.
