kuidas aru saada et olete stressis???? minu perearst väidab et mul on depressioon , seda juba2 aastat kuna olen nii palju pidanud läbi elama...ükskõik millise valu või kaebusega ma sinna ka ei läheks ikka on diagnoos sama ...kuigi ma ise ei tunne niii...vahel olen natuke närvilisem kui muidu aga muidu ma sellest küll aru ei saa...ta tahtis mind isegi psüholoogi juurde saata aga sinna ma ei läinud arvasin et saan oma probleemidest ise üle....
jah....tuttav lugu...
depressioon on siuke haigus millest ei pruugitagi ise aru saada. mina ei saanud sellest neli aastat aru! kuni üks asi viis teiseni ja lõpuks ma pidin endale tunnistama et ei suuda ise enam hakkama saada....nii pöördusingi kõigepealt psühhiaatri juurde, kelle juures tegin teste ja siis sealt tuligi välja et mul raske depressioon, millest olid ka kõik mu muud hädad põhjustatud! hakkasin saama ravimeid ja pean käima ka teraapias....siiani on see kõik hästi mõjunud. ma pole enam haige, pole enam äkilise vihaga, palju rahulikum jne jne. ma ei uskunud et midagi viga oleks, aga näed sa....vahest ongi nii, et esimesed paar aastat ei saa sa midagi aru, et nihu oleks...aga see hiilibki ligi nii märkamatult! minul süvenes see kõik viimase paari aastaga, peale lapse sündi....esimesed kaks aastat, kui ma arvasin et olen lihtsalt temperamentsema iseloomuga ja kõik peabki nii olema, aga vot, võta näpust...polnd see nii lihtne miskit nagu pealtnäha paistis.
sinul ma soovitan, mine käi psühholoogi juures või psühhiaatri juures, ka perearsti juures saab teha teste mis näitavad kas sul on stress või mitte. mine tee need julgelt ära ja vasta tõesti nii ausalt kui vähegi võimalik, sest aind nii saad sa teada, kas sinu probleemid on stressist tingitud või mitte!
abi otsimine pole häbiasi! palju hullem on, kui see kõik süveneb ja siis on palju raskem ka kõike näha ja teisi kuulda võtta...
Stressi ja depressiooni sümptomid on inimeste jaoks suhteliselt sarnased ning seda just kerge depressiooni puhul. Kui olete läbi elanud erinevaid raskeid sündmusi, siis võib tõepoolest juhtuda, et enda arvates oleme asjadest üle saanud, kuid keha annab märku, et sündmused siiski veel mõjutavad meid või ei ole veel piisavalt taastunud. Sellisteks märkideks võivad olla ka erinevad kehalised kaebused (nt erinevad valud, soolestiku ja seedimise häired, unehäired). Ja üks viis enda kurnatusega-kurbusega alateadlikult toimetulekuks on inimesel ka see, et selliste probleemide esinemist eitatakse.
Ütlete, et te ise ei tunne, et olete depressioonis. Minu enda vastuvõtul on olnud inimesi, kelledele on perearst öelnud, et neil on aastaid olnud raske depressioon. Kuid uuringute ja vestluse käigus selgub, et tegelikult on inimesel praegu kerge depressioon. Samas märgatavalt sagedamini on juhtumeid, kus inimene ise tõesti ei tunne, et tal võiks olla depressioon. Öeldakse, et elu ongi raske jmt., et on aastaid selline olnud või et ei olda masenduses ning ei ole enesetapu mõtteid. (Kuid viimased kaks ei peagi esinema selleks, et saaks depressioonist rääkida.) Ja vestluse-uuringu käigus on selgunud, et inimesel on suisa mõõdukas pikaajaline depressioon. Seega, teil võib olla depressioon, kuid ei pruugi. Et saada selgust, siis on minugi soovitus, et pöörduge näiteks psühholoogi poole, kes teiega vestleb ja võib olla teeb ka testi, et saaksite teada, kas olete depressiivne või ei või olete lihtsalt stressis. See on midagi, mille teadmine võib aidata edaspidi ka perearstil teie kehalisi kaebusi ravida.
Kirjutan teile siia ka mõned depressiooni sümptomid, millede puhul saab rääkida vähemalt kergest depressioonist: alanenud meeleolu ja huvi muidu meelepäraste tegevuste osas; energia vähenemine, millega kaasnevad kergemini väsimine ja alanenud aktiivsus; võivad halveneda ka tähelepanu ja keskendumine; unehäired; isu alanemine või suurenemine; trööstitu või pessimistlik suhtumine tulevikku.
kirjutad, et sul on olnud probleeme ja arvad et perearst selle järgi "diagnoosib" sinul depressiooni.
Usun sind
Minul on olnud järjestikku ca 8 raseduse katkemist ja see on minu lapse kaardil kirjas - kahjuks. Iga arst kes seda loeb, arvab kohe et teab, kuidas mina end tundma PEAN.
See arstide hala hakkab mulle juba enesehinnangule - tunnen end viimasen sadistina, et nendest katkemistest kiiresti üle sain.
mul on väga kahju et sul nii läinud on ka minagi matsin oma lapse kes ei olnud minutitki ilmavalgust näinud...ta lihtsalt lämbus ära enne......((((aitäh sulle sinu toetuse eest
((((aitäh sulle sinu toetuse eest