Kirjutan oma probleemist, mis mind kummitab juba pikemat aega...tahaksin sellega minna ka kuhugi nõustaja jutule, aga need maksavad kallist raha, mida paraku aga kuskilt võtta pole...
probleem aga seisneb selles, et mõtlen pidevalt surmale....seda on keeruline seletada, aga alati kui miskit nihu läheb...kas siis tüli elukaaslase või sõpradega lahkarvamusi või mis iganes siis, mõtlen alati sellele kuidas endale lõpp peale teha...olen ka päris mitmeid kordi proovinud....alles hiljuti üritasin endal veene läbi lõigata kui elukaaslasega kõvasti tülitsesin....tegin seda tema silme all.....pärast aga tundsin ennast kohutavalt ja oli häbi ega suutnud talle pikka aega enam silma vaadata....
olen üritanud ka ennast üles puua....kunagi paar aastat tagasi, aga siis jätsin asja katki, kuna mu lapsest hakkas kahju...jah, mul on ka 2 aastane laps. olen proovinud ka tablette süüa ja muud taolist.......
ma tegelikult ei tahaks nii käituda ega mõelda, lihtsalt ma ei oska sellest kuidagi vabaneda....ma ei saa aru kas olen haige või mitte.....see kõik hakkab juba üle jõu käima.....kardan et ühel päeval teengi need mõtted teoks.....kuigi tegelikult ei tahaks.....
On väga hea, et oma tunnetest räägid. See ei ole mure, millega üksi tuleb hakkama saada. On väga normaalne, et kõiki olukordi me oma elus üksi lahendada ei suuda. Isegi kui oled ise psühholoog või psühhiaater, vajatakse teiste toetust ja nõu. Kuna Sul on ka laps, siis seda enam on Sul vaja jõudu ja toetust teistelt, et olukord jälle kontrolli alla saada.
Enese vigastamise või tapmise mõtted käivad enamasti kaasas depressiooniga, mis on haigus nagu kasvõi kopsupõletik ainult et hingeline. Paraku on depressiooniga ja muude hingehädadega nii, et ei tule palavikku ja muid füüsilisi vaevusi, mis sunniks arsti juurde minema. Pigem tulevad sellised hädad ligi hiilivalt ja vaikselt. Tihti tunneb inimene ennast süüdi, et ei suuda ja ei taha midagi teha või otsib väljapääsu enese hävitamisest. Kuid ka depressiooni saab edukalt ravida käies teraapias ja vajadusel ravimeid võttes.
Kindlasti tuleks pöörduda abi saamiseks spetsialistide poole. Kirjast ei selgu, kus Sa elad. Nii ei oska ka konkreetseid tasuta abi saamise võimalusi välja tuua. Neid on aga olemas, kõik nõustajad ei ole sugugi tasulised. Julgustaksin siinkohal küsima kontakte oma perearstilt. Neil on samuti erinevate võimaluste kohta infot.
Võiksid helistada ka usaldustelefonile ja uurida sealsetelt spetsialistidelt, millised on Sinu piirkonnas abivõimalused. Telefon on 655 8088. Sinna saab helistada iga päev kella 19-07. Veebileht on www.eluliin.ee.
aitäh toetavate sõnade eest....võtsin ühendust oma perearstiga.....sain temalt saatekirja psühholoogi juurde....elan ise tallinnas....
aitäh veelkord.....ma tean et mul on probleem ja et olen haige ja iseenda ja lapse nimel pean ennast ka seekord tõsiselt käsile võtma, sest kunagi ei tea kuna hilja võib olla....
