Olen ise kahe lapse ema. Tütar 10a ja poeg 1,5a. Nüüd olen võtnud olude sunnil oma mehe väikese sugulase enda juurde elama. Tüdruk on 9a. Tüdrukukesel on külle ema ja isa olemas aga nad ei ole huvitatud oma lapse kasvatamisest.
Nii-siis on tekkinud rida probleeme, millega ma varem ei ole kokku puutunud. Näiteks laps tahab poest kõike mida näeb ning väidab kindlalt, et tal on seda hädasti vaja ning midagi sellist ei ole tal kunagi olnud.
Minu lastest on ta väga erinev ja seetõttu on mul tihti tunne, et ei tea kuidas temaga käituda, kas veenda teda asju teisiti tegema või sellele mitte tähelepanu pöörata. Nõuda nii nagu mulle meeldiks või anda rohkem aega kohaneda.
Ehk oskab keegi mulle soovitada mõnda foorumit või spetsialisti, kellega saaks tekkinud probleeme arutada, et kohe alguses saaksin oma suhte tüdrukuga parimale alusele, et vältida hilisemaid probleeme?
Lapsel on alguses raske kohaneda uue perega. Kindlasti proovib ta ka piire, mis on lubatud ja mis mitte. Räägi temaga sõbralikult, mis sulle muret teeb ja arutage neid asju. Eks selline olukord on alguses ikka raske nii lapsele kui endale.
Nii tore, et sa oled selle lapse enda juurde võtnud. Nii kurb, et on olemas selliseid vanemaid, kes on küll lapse ilmale toonud aga ei armasta ega hoolitse nende eest. Muidugi on alguses raske harjuda uute oludega nii lapsel kui sinul kasuvanemana. Uued reeglid, uus kodu, uued inimesed jne. Laps vajab rohkem tähelepanu ja toetust. Samas ei tohiks kõigile tema soovidele küll järgi anda. Toeta teda, aga püüa selgitada talle teie pere reegleid ja põhimõtteid. Selgita, miks sa nii või teisiti arvad. Päikest!
Kindlasti toob uus liige muutusi kaasa kõigile peres. Väga tervitatav, et on inimesi, kes mõtlevad enne probleemile, kui see on tekkinud. Enamasti küsitakse abi ikka siis kui juba kõige hullem käes
Ise kolisin uue mehega kokku. Mõlemal on varasemast abielust laps (8a ja 11a). Alguses oli hästi raske, eriti just lastel. Neil läks just omavahel jagelemiseks. Mehe laps oli n-ö oma territooriumil ja püüdis ennast kehtestada, kuidas nende majas asjad käivad...Minu tüdruk tuli siis minult õigust nõudma ja mehe laps läks oma isa juurde. Ei osanud me kuidagi seda olukorda parandada, mõtlesime, et ah küll harjuvad jne.
Praegu tagasi vaadates oli suurim valesamm minu arust see, et tegelesime lastega eraldi, mina rääkisin oma tüdrukuga ja mees oma omaga. Oleksime pidanud neid asju aga koos arutama ja otsustama. Mingil hetkel saime sellest aru ja nüüd see toimib väga hästi. Kehtestasime endale ise uued reeglid.
Tere!
Teie kirja lugedes tekkis esimese mõttena: kui hea inimene, kes sellise sammu on julgenud astuda. Arvatavasti ei võtnud Te last enda kasvatada kohustusest, vaid kõige parema soovi ja südameheadusega.
Tekib küsimus: "Kes vastutab lapse kasvatamise eest?". Tõenäoliselt Teie ja abikaasa. Järelikult on teil õigus ja kohustus kasvatada kasulast samade põhimõtete ja reeglite järgi, kui oma bioloogilisi lapsi. Probleemseks teeb olukorra see, et kasulaps ei tarvitse piiridest ja reeglitest teada, sest temaga pole lihtsalt varem täiskasvanud tegelenud. Sellepärast ta käitub nii nagu talle on seda varasemalt lubatud.
Esmalt rääkida kasulapsega üksi, kui tekib olukord, kus ta käitub Teile vastuvõetamatult. Teiste sõnadega: "võtta järelaitamise tunde" - see, mis teistel lastel selge, on temaga vaja veel tegeleda.
Käitumise muutmine on aja ja kannatuse mahukas protsess. Samas ei saa kõrvale jätta lapse hingelisi probleeme- ta on ilma jäänud oma vanematest ja kodust. Mida selline olukord lapsega teeb? See olukord võib põhjustada lapsele sügavaid psühholoogilisi probleeme, mida võib läbitöötada koos lapsepsühholoogiga.
Kahjutunne lapsest panebki meid, täiskasvanuid, sageli tegema järelandmisi ja tegema erandeid, sest ta on ju nii palju rasket läbi elanud.
Empaatiline mõistmine ei sega piiride ja reeglite panekut, sest Te ju hoolite ja armastate oma kasulast.
Jõudu sulle lapse kasvatamisel. Olen ka ise nende probleemidega kokku puutunud. Varu ainult kannatust lapsele põhimõtete selgitamisel.
Abi võid ikka paluda näiteks psühholoogilt, sest vahel on vaja kas või niisamagi rääkida oma muredest.
Võõra lapse kasvatamine on väga suur risk.Võtsin minagi paar aastat tagasi oma abikaasa tütre(siis 14 a) meie juurde elama.Pärisema juures oli olukord raske-veel 4 last,väiksematel kõigil eri isad,emal iga paari aasta tagant uus elukaaslane,joomine,abirahadest elamine.Tüdruk püüdis minuga läbi saada napp kuu aega,kohe algasid probleemid,üks tõsisem kui teine.Kohe algasid probleemid koolis-ta ei õppinud,(14 a,aga alles 6 klassis)tuli poolest päevast koju,kutsus suvalisi võõraid inimesi meile koju,pakkus neile süüa(nii et kapp oli tühi ),hulkus linnas ja tuli hilja õhtul,tegi väga pikki (tundide pikkusi)telefonikõnesid lauatelefonilt mobiilile,ei teinud koolitöid kodus ära.Ja et meie isaga teada ei saaks,mida õppida antakse,siis ei kirjutanud enam õppimist päevikusse üles,meile ütles,et õppida ei anta.Hakkas kodus korraldama pidusid,kui meid kodus polnud,lõpuks ka varastama,sest talle tekkisid asjad,mille päritolu ta keeldus mulle ütlemast.Poole aasta pärast olin seisus,kus mul puudus väljapääs-ainus lahendus oli tüdruku ema juurde tagasi saatmine.Ma ei suutnud pealt vaadata seda oma kodu lagastamist võõraste poolt.Sõbrad olid temast vanemad-nii 16-19 aastased.Rääkisime isaga mõlemad tõsiselt temaga,ta vaatas tuima tigeda näoga ühte punkti ning ei lausunud ühtegi sõna.Ta ei palunud kunagi andeks,et oli meile muret tekitanud ja eitas kõike,valetas,keerutas jutuga ,ka siis kui oli juba ilmselge,et on vahele jäänud.Püüdsin teda tegelikult igati aidata ja mõista-käisime koos linnas,kinos,minu tuttavate pool,minu vanemate juures,kes ta sõbralikult omaks võtsid,ostsin ilusaid asju,moeriideid,tal oli oma tuba.Ühel õhtul,kui ta oli mulle jäänud vahele koduse joomapeoga ja kõik oli jälle lagastatud,kapp tühjaks söödud,minu asjades soritud ja nagu hiljem välja tuli-oli varastatud cd-plaate ja minu raha,mis oli peidetud kummuti sahtlisse(reisidelt järelejäänud valuuta,peamiselt euro-sendid ja väiksemad paberrahad) tundsin,et nüüd on minu piir käes.Aga asi läks pärisema juures veelgi hullemaks,mida oli muidugi ette arvata.Teda hakati uues koolis mõnitama ning kiusama,kevadel üritas enesetappu teha.Suvel oli leidnud omale mingi poisi,jäänud rasedaks,käinud aborti tegemas.Nüüd on tingimisi viidud 7 klassi,kuid koolis ei pidavat käima.Me ei saa isaga teda kuidagi aidata ja see raha mille isa saadab,see läheb loomulikult tervele perele.Pärisemaga ja tüdrukuga on vestlenud sealsed sots töötajad,nad on käinud psüholoogi juures ja emale on tehtud toimutuleku nõustamist,leitud koguni töökoht,kuid ta ei läinud töööle-ettekäändeks vilets tervis.
Võõra lapse enda juurde võtmine on väga riskantne,muidugi oleneb kõik ka lapsest ja tema vanusest.Ma ei oska muud soovida,kui et jõudu ja kannatust neile,kes seda on otsustanud teha.Minul seda ei jätkunud.
