Minul on selline imelik mure.
Nimelt peaaegu kõik mu sõbrannad ja tuttavad, kes minuga sama ealised, isegi nooremad(ise 26a), tahavad nii väga lapsi ja mõnel isegi juba lapsed olemas.
Aga minul pole sellist soovi, et tahaks kaa, ma ei tunne seda tunnet, et oi kui armas, tahan samuti jne.
Kardan, et ma ei hakkagi nii tundma ja soovima, mõtlen juba, et olen natuke imelik selles suhtes
Mees räägib samuti mulle sellest teemast juba aasta otsa ja siis ma tunnen kohe eriti, et jätku kõik järgi nende laste teemadega, kiiret ju pole ja ma ei taha praegu.. natuke tunnen survet isegi ja seda eriti mehe poolt, kuigi tema ei käi mulle peale.
laps ei ole nalja asi...kui otsustada saada uus ilmakodanik, siis teha seda kindlalt ja nii et ise selleks valmis oled. see mida teised räägivad, ei ole oluline. ega nemad seda last ju kasvatama hakka. lapse saamisega muutub kogu su elu ja selleks peab olema nii vaimselt kui ka füüsiliselt valmis. pealegi on sul küll ja küll veel aega selle mõttega harjuda, et ehk saad sinagi ühel päeval emaks....see on sinu valik ja ainult sinu valik!!!! ja mees on mõistev ja arusaaja kui ta sind piisavalt armastab!!!
naudi hetkel OMA elu, sest koos lapsega kaob mõneks ajaks kindlasti siuke asi ära
niiet....oota veel veidi ja siis kui valmis oled, võta mehel kratist kinni ja võtke nädal puhkust
Laste ohiks saada siis ja ainult siis, kui oled selleks valmis. Kui mõlemad vanemad selleks valmis on. Mitte, et kodu on nüüd valmis ja teeks lapse või et tööl on keerulised ajad ...võtaks emapuhkuse.
Teised on teised ja kui neile oli õige aeg last saada siis on ju hästi. See et keegi teine midagi tahab ei peaks küll teid/ sind kohustama seda sama tahtma.
Ka terve elu võib elada täisväärtuslikult ilma lapsi saamata.
Olete sellises vanuses, kus tõepoolest on paljudel peredel laps(ed). Saan teie kirjast aru, et teid teeb murelikuks asjaolu, et teil endal ei ole veel soovi lapsi saada ning teisalt häirib teid see, et tunnete teiste poolset survet.
Meie ühiskonnas on tõepoolest aastakümneid (ENSV ajal) valitsenud seisukoht, et peres peaksid lapsed olema hiljemalt 25ndaks eluaastaks. Kuid nagu on riigikord muutunud, on muutunud ka väärtused ja tõekspidamised. Viimased muutuvad tõsi küll aeglasemalt. Nii on meil järjest rohkem inimesi, kes on veendumusel, et lapsi võib saada ka peale 25. eluaastat ja arvatakse, et ongi parem saada lapsi hiljem (nt 25 ja vanem) kui varakult (nt 18-24), sest tulevased lapsevanemad on siis ise küpsemad. Ning selle tulemusena on ka perekond tugevam ja lastel parem kodune kasvukeskkond. Saan aru, et tunnete survet eriti oma mehe poolt soovitan teil mehele rääkida, kuidas teile mõjub see kui ta hakkab laset saamisest rääkida. On võimalik, et ta ise ei tule selle pealegi, et teil võib olla pealesurumise tunne või kogu teema vastu ebameeldivaid tundeid tekkida.
Mis puudutab nüüd seda, kas teil tahtmise tunne tuleb peale või ei. Seda ei saa keegi kunagi kindlalt ette öelda, et kas hakkate üldse lapsi tahtma või ei. Olen nõus nende inimestega, kes ütlevad, et lapsi võiks saada siis kui on tunne, et vot nüüd on selline tunne, et tahan olla ema/isa ja see tunne tuleb osadel inimestel varem, teistel hiljem või siis üldse peale lapse sündi (nagu juhtub nii mõnegi noores eas mehega). Võin teile oma psühhoterapeudi töö, enda isiklikust ja sõprade kogemustest öelda, et see tunne võib puududa isegi kuni 30-37 eluaastani ja siis n.ö ootamatult tekkida. Ja see on kõik loomulik, sest inimesed ja nende vajadused, väärtused, soovid on erinevad.
