Mul on päris isiklik probleem ning ma sooviksin nõu. Kuidas öelda vanematele, et ma olen enese-vigastaja? Ma olen prooving sellest probleemist vabaneda, kuid see on väljunud kontrolli alt. Ma tahaksin, et mu vanemad teaksid ja äkki nende toel saaksin ma hakkama. Samuti võiksite mulle öelda, milliseks reaksiooniks peaksin ma olema ette valmistatud?
Enesevigastamine on omandatud käitumismuster, mitte kaasasündinud erivajadus. Seega on käitumise muutmine kindlasti võimalik ja lähedaste tugi seejuures võib olla toeks. Vanemate reaktsiooni on raske ennustada, kahtlemata on selline teave lähedastele ehmatav, muret tekitav. Inimesed käituvad ootamatut teavet saades väga erineval moel ja võivad vajada olukorra mõistmiseks aega.
Ennastvigastav käitumine võib tekitada teistes palju hirmu ja mõistmatust. Selleks, et lähedastel oleks võimalik paremini Teiega toimunut mõista on neil vaja olukorra kohta rohkem informatsiooni ja neis tekkinud küsimustele saada vastused. Rääkides vanematele ennastvigastavast käitumisest, võiksite seletada ka seda millistes olukordades see käitumine ilmneb, kuidas Te ise sellesse suhtute, mida plaanite sellest vabanemiseks ette võtta ja millist abi ja toetust Te vanematelt ootate.
