Tere !
Olen 30 a. üksik ema , kasvatan 12 a autisti (Aspergeri sündroom ) ja 2 a last ! Elu kord korraldas nii ,et minu lastel on erinevad isad .Mõlemad lapsed on armastuse viljad eriti viimane .....aga ometi kasvavad ilma isata ..Ma olen ennast alati väga tugevaks inimeseks pidanud ,ja olen elus hästi hakkama saanud , olen kannatlik ja palju taluv naine. Ennem teist rasedust ma kaalusin hoolikalt ohtu võimalikust üksi jäämist kahe lapsega ja jõudsin otsusele ,et saan hakkama olen ju piisavalt tugev naine !!
Kahjuks ,peale teise lapse sündi teatas minu elukaaslane ,et ta siiski ei suuda meiega koos elada kunas minu autistist esiklaps on talle vastu võetamatu -mees soovis mind koos oma lihase lapsega aga mitte haige võõra mehe lapsega ! Loomulikult ei saanud ma jätta oma autisti saatuse hooleks ja valida oma isiklik õnn , mul on kaks last -ja vahet pole kas ta on haige või mitte mina tõin nad ilmale ja mina vastutan oma laste eest !
Ahh ,et miks ma kirjutan siia ,kui mul kõik näib olevat hästi !!?! Asi selles , et tegelt mul südames suur mure , olen tegelt meeleheitel , ma tunnen et mul pole enam ei füüsiliselt ega vaimselt jõud ja jaksu oma elu korraldamisega , ma ei tule oma laste kasvatamisega toime , kogu mu elu paistab kontrolli alt väljuvat ! Mul on vastutus rikas ja pingeline töökoht , olen vaba pea aegu ainult nädalalõppudel ! Elu tempo on kogu aeg nii kiire töö-kodu-lapsed-maksud-kohustused jne et olen enda täitsa unarusse jätnud ,ma näen välja nagu 40 a. Lastel on probleemid ,eriti just autistil koolis (laps käib erivajadustega koolis) väiksemal stress ,et näeb emmet nii vähe jne Mul endal on süümepiinad ,et olen halb ema oma lastele , ei tegele piisavalt ,ei jaga armastust , tähelepanu jne Olen omadega nii ummikusse jooksund et probleemid on ka töö juures tekkinud seoses pideva stressi ja väsimusega olen palju apsakaid lasknud sisse jne .........Mul pole kellegi juurde pöörduda oma hinge murega ,sest oma pere jaoks olen ma niigi must lammas ....ja nende arust pole mul häda midagi !
Seega ma esitan ise endale küsimuse kas minu mured o n tingitud hetke seisust e.väsimus ja üle pingutus ,stress või olen ma omadega läbipõlend ?
Ma tahan tagasi oma enesekindlust ,jõudu ja suutlikust alati hakkama saada ,vihkan end nii nõrgana tunda ,kuid hetkel tunnen end just nõrgana ,........vahest on tunne ,et küll oleks hea olla seal kus inglidki .......aga mul on 2 last ,ma pean nende eest hoolitsema ..
vabandan kui jutt tundub segasena , aga minu sisemine hääl tahtis valla päästmist
Oled väga tubli ema aga kevadväsimus tuleb peale.
Soovitan uurida www.noelravi.ee ja Delfi naisteleht foorum tervisemured.
Ehk leiad teiste muredest ja enda kohta selgust.
Köike kaunist
Olete olukorras, kus tunnete ennast nõrgana ning võimalik, et ka lootusetus seisus olevana. Ütlete, et tahate teada, miks ennast nii tunnete ja millega võib tegemist olla.
Teie postituses jäid mulle silma seisundi ja olukorra kirjeldused, mis viitavad võimalikule depressioonile. Kui nii on, siis mis võiks olla selle põhjuseks? Kirja alusel julgen öelda, et teie elus on üsna palju tegevusi ja olukordi, mis võtavad teilt energiat, kuid suhteliselt vähe neid, mis annaksid teile energiat ja jõudu tagasi nii, et tunneksite ennast hästi. Esiteks, te kasvatate kahte last, kes mõlemad vajad hoolt ja tähelepanu. Kahjuks teie kirjast ei selgu, kuivõrd aitavad teid laste isad. Seda nii rahaliselt, kuid mis on sama oluline kuivõrd nad on laste jaoks olemas ning jagavad teiega laste kasvatamise rõõme ja muresid. Teine mure allikas, mis mõjub stressorina, on ilmselt see, et lastel on probleeme ja nende tekkimises ja/või püsimises peate süüdlaseks iseennast. See on endaga kaasa toonud süütunnet ja enesesüüdistamist. Sellele lisaks on teil töökoht, mis on pingeline ja vastutusrikas. Kui kodune elu on inimese jaoks rahulolematust põhjustav, jääb ka vähem energiat töö jaoks, mis võib viia probleemsete olukordadeni tööl, nagu teil on juhtunud. Kõik see tõstab omakorda pinge ja stressi taset ning väsitab inimest veelgi. Olulise pingete allikana tooksin välja veel selle, et töö ja üksikemana laste kasvatamise kõrvalt on teil jäänud vähe aega iseenda jaoks. Aega, kus saaks laste või teiste lähedaste inimestega teha midagi meeldivat mõtlemata kohustustele; aega, millal saaks teha asju, mis meeldivad just teile endale; aega, millal saaks kasvõi lihtsalt niisama olla. Lisaks jääb teie kirjast mulle mulje, et te ei saa eriti palju tuge ei oma lähisugulastelt ega ka sõpradelt.
Kõige selle juures on üsna loomulik asjade kulg, et ühel hetkel saab ka kannatlikul, palju taluval, tugeval naisel jõud otsa. Ja siis on tunne, et ei saa eluga hakkama, et enam kohe kuidagi ei jaksa ning ei jõua, vahest isegi enam ei taha. On väga hea kui inimene tabab selle hetke ära, sest siis on vaja oma elus üht-teist muuta ning vajadusel leida ka teistelt inimestelt tuge. Teie kirja põhjal julgen tähelepanu pöörata sellele, et teie elus oleks ilmselt ennekõike vaja muutusi laste kasvatamisel ja igapäevase elu korraldamisel nii, et teil jääks aega ka muuks kui navigeerimiseks liinil töö-kodu-lapsed-maksud-kohustused. Kuidas seda saavutada? Teie hetke seisundit arvestades soovitan teil pöörduda psühholoogi, psühhoterapeudi poole. Temaga koostöös oleks teil võimalik saada abi esialgsest kurnatusest ülesaamiseks ning leida, mida konkreetselt ja kuidas saaksite muuta, et teie olukord oleks positiivsem ja selliseks ka jääks. Ja seni kuni leiate endale nõustaja, püüdke iga päev võtta alustuseks kasvõi 15 minutit päevas ainult enda jaoks minna jalutama, kohvikusse, midagi lugeda või kuulata oma lemmikmuusikat, minna rahustavasse vanni või massaazhi, mis võtab küll rohkem aega.
