oma murest rääkida alustan algusest.olen 2lapsega 3a ja 5a 31a üksiema(lahutatud isast pole enam kuulnud midagi)elasin koos emagan keda põetasin ta oli tubane sai enesega hakkama
kuid eelmise aasta jõulud jäid talle viimasaeks.Lapsed igatsevad siiani mammat,5a poiss küsib emme ega sina ei sure vastan,et loodan ,et ei.Kui temaga mingi pahateo eest pahandada paneb käed kõrvadele ja nutab ära pahanda ma muretsen mamma pärast.ja on paarkorda ütlend emme sureme ka ära kõik koos kolmekesi siis saame mamma juurde.
3a tütar nutab öösiti mammat ja lasteaiast tulles loodab teda kohata.Mõlemad räägivad,et näevad teda unes.
Kuidas neid lohuteda kui vajan ka ise lohutust elutoa sein on mamma pilte täis kleebitud igal õhtul õhtupalves saadetakse ingleid ka mammale.
Kas ka neile on mamma kui ühe lähedase inimese kaotus?
Kas Tartus on mingit psüholoogi kes oskaks aitada laste leinas?
Mida teha?
avaldan sügavat kaastunnet teie perele ema ja mamma kaotuse puhul. kuna palud abi, siis toon näited oma perest: nelja aastasele Johannale sai vanaisa surma järgsel ajal räägitud sellest, et vanaisa läks ingliks vanaema juurde, hingedepäeval panime küünla aknale ja saatsime head mõtted teele. Oled praegu ise veel selle mõttega leppimatu, kui aeg arutust ja leinaleevendust annab, muutub ema kauniks mälestuseks. Arvan, et leppimine leinaga tuleb ajaga. Kui jaksad, räägi lastele mammast muinasjutte. Mõtle välja nagu oleks ta iga päev teie toas, nähtamatuna, aga siiski olemas. Siis õpivad lapsed mälestusega leppimist. meie kasutasime sõnavara: vanaisa vaatab, aga ta ei saa enam meie tuppa tulla...kahjuks ei ela Tartus, küllap tuleb siia vastuseid professionaalidelt. oled tubli ema, et siit nõu küsisid.
Teie kiri läks mulle tõsiselt hinge. Lapsed vajavad tuge, samas on teie endagi sees suur kurbus.
Tartu psühholoogidest soovitas üks meie perenõustajatest Ruth Raielot (pediaater, psühholoog-psühhoterapeut)- on kaastategev ka laste kriisiprogrammis. Võtab vastu muuhulgas ka OÜ Jaanson ja Läänes, järjekorrad pole seal tavaliselt pikad. Haigekassa kompenseerib samadel alustel vastuvõtud nagu kliinikuski (st esmane visiiditasu, vist 30-40 kr) ja edasi vastuvõtud haigekassas kindlustatule tasuta. Vastuvõtu kabinet Näituse 22, registreerimine telef sekretär 782 1011 , 517 7222 . Muidu soovitaks väga ka psühholoog Reet Montoneni, kuid tema on praegusel hetkel mõneks ajaks tööasjadest kõrval.
Raske on lugeda nii kurba lugu laste igatsusest ja ka Teie enda kurbusest. Jah, mamma on olnud Teile lähedane ja selle kaotusega leppida pole kerge, olgu siis Teil või lastel. Tahan igati toetada Teie mõtet pöörduda psühholoogi poole.
Mida väiksemad lapsed, seda olulisem on, kuidas reageerivad täiskasvanud. Tegelikult on see väga oluline, seda enam lähedase leina puhul, et laps kogeks, kuidas leinatakse, kurvastatakse, üksteist toetatakse ja mõistetakse. Vastastikku jagamist ja koosolemist vajate te kõik, samuti teadmist, kuidas edasi. On asju, mis on Teie peres nüüd teisiti ja ka neid, mis pakuvad kindlustunnet igapäeva eluga toimetulekuks.
Praegu näib, et lastel on rakse leppida - tütar loodab ikka ja jälle, et vanaema on alles. Näib, et lapsed vajavad abi olukorraga leppimisel ja surma tähenduse mõistmisel (tuge võib pakkuda ka raamat "Lapse lein").
Pean tunnistama, et üsna hirmutav on lugeda ridu koos kolmekesi suremisest ning samuti laste murest, et ka Teie võite surra. Mida nad praegu kindlasti vajavad, on teadmine, et Teiega on kõik korras. See oleks neile lihtsalt ülejõukäiv tulla toime nii kurbuse kui hirmuga tuleviku ees.
Milles võiks veel abi ja lohutust olla? Usun, et loomulik ja siiras viis näidata ja väljendada oma igatsust ja kurbust, rääkida oma meenutusi, käia koos lastega koos haual, kirjutada kiri mammale, joonistada, jutustada lugusid, vaadata fotosid, vaadata koos asju, mis meenutavad mammat, kui on valmisolek, siis ka panna mõned asjad koos karpi, muuta toas midagi, samas jättes mälestuseks nähtavale foto vm armsaid asju (kuid mitte midagi pealesurudes).
Lein väga isiklik ka lastele, mida vajab üks ei pruugi teisele sobida. Küllap tunnete oma laste juures ära, mis on parim ning aktsepteerida nende viisi olukorraga toime tulla ning küllap peab veel pikka aega jälgima, mida laps vajab. Ka korduvalt samadest asjades rääkimine, küsimine, vahel hoopis soov üksi olla jms on loomulik, oluline on aktsepteerida lapse vajadusi, võimaldada saada vastuseid küsimusele ja väljendada oma tundeid. Kui vähegi võimalik, siis jagage ka ise kellegagi oma läbielamisi ja küsige tuge.
Soovin teile kõigile meelerahu ja leppimist ning kalli mamma mälestuse hoidmist.
