minul siuke mure, et kuidas saada lahti tunnetest mis segavad elamist. asi on mu ämmas ja üldse mehe perekonnas. nad ei salli mind, põlgavad mind ja tahavad et me mehega lahku läheksime. meil on ka väike laps. varem seda kõike ei teadnud, kuid paar kuud tagasi sain teada,et kõik kolm aastat on nad minu ees ainult head nägu teind. nüüd aga ei suuda ma sellest kuidagi lahti lasta. mis kõige hullem, näen kuidas nad minu pärast ka minu meest eemale tõrjuvad ja ka meie last. kõik räägivad et mul peaks sellest ykskõik olema, mida nemad arvavad ja mõistusega saan sellest ka aru, aga tunded ja süda, need ei taha kohe kuidagi mõistust kuulda võtta. see kõik nii ahistab mind,näen unes ja kui mingi sõnavahetus mehega on, siis nähvan alati talle tema vanemate kohta....oeh....ma ei vihka neid, aga samas tahan et nad mõistaksid et ma pole halb inimene. tean et nad ei muud kunagi arvamust minu kohta, aga miks ma sellest niiväga hoolin? just see, et ma neist ikkagi hoolin, nende arvamusest, häirib mind...et siis kuidas saada endale tunded, mis oleksid ykskõiksed nende inimeste suhtes? tean et see kõik kõlab segaselt, sest seda ta ongi. lihtsalt kardan et kui ma niimodi edasi tunnen, hävitab see mu suhted minu mehega....lihtsalt ei suuda sellele pingele vastu panna...
Oli sama olukord. Soovitati nendest esivanematest distantseeruda. Toimis.
(viisakalt distantseerumine meil ei õnnestunud. Viskasin nad lõpuks sihilikult väga koledasti välja - see toimis. Pea aastaks jäeti mind täiesti rahule ja nüüd on suhted OK.)
tere noor naine. kas sain õigesti aru, et kolm aastat sa ei tundnud, et ämm mehe pere sind põlgavad? ja alles viimased kuud said midagi teada, mis pani sind asjale teistmoodi mõtlema? nüüd arvad, et nad tegid ainult pikka aega head nägu. kas nad on sulle nüüd otse öelnud, mis neid segab sinu puhul või annavad seda tegudega mõista? kas varem oli teil ka erimeelsusi või alles viimaste kuude jooksul?
oled õigel teel kui arvad, et nende arvamus on sulle tähtis. on ju ämm kunagi sünnitanud sulle armsa inimese ja on teie lapse vanaema. oled tubli, et sellest hoolid ja tahad olukorda muuta, tahad et teie vahel poleks pingeid ja te kõik saaksite olla üksteise suhtes ausad. kas saan õigesti aru, et mees eriti ei aita sind sellel teel, vastupidi, teie omavahelised suhted on kannatajad ja sinu närvikava ka.
olen ise ämm ja vanaema. kui perre tuli võõras (alguses ikka võõras) püüdsin olla väga tagasihoidlik ja hoidsin suu kinni. ei rõõmustanud mind poja valik, miks, jätan enda teada
anna praegu andeks, pean ära minema, aga selle alguse jutu panen posti.
meil on yhekorra varemgi olnud erimeelsusi, lapse teemal...siis heitsid nad mulle ette et ma ei kõlba emaks ja tahtsid mult kuidagi last käest võtta....tookord vaibus asi kiiresti ja peale seda minu arvates hakkasime isegi praemini läbi saama...seepärast oligi kogu see uus kupatus mulle nagu löök otse pähe....nad pole seda mulle otse öelnud, aga seda räägivad kõik ülejäänud pereliikmed ja minu mees ka, et mida tema vanemad minust arvavad. ja muidugi nende käitumisest saab ka kõike järeldada.
mees püüab mind aidata, ta räägib et ta ei hooli mida vanemad arvavad, et kui nad üldse nii tunnevad, siis see on nende enda probleem. ta yritab asja unustada, pigem olen mina see keda see olukord häirib ja minu pärast meie suhe kannatab....sest ma ei saa kuidagi sellest põlgusest üle mida nad minu vastu tunnevad...
kõige rohkem ei suuda ma mõista seda miks nad niiväga yritavad elada oma laste elu....miks ämmad topivad oma nina tõesti igale poole....ma saan aru et nad on emad ja soovivad parimat oma lastele, aga nemad ei ela ju seda elu mida lapsed, ja ei peagi ega tohikski....miks ei lasta oma lastel ükskord suureks kasvada????kas see on tõesti nii raske? kui sa ise tunned sama mida minu ämm....siis äkki seletad mulle seda pisut...ehk mõistan siis neid asju paremini?
Olen 5 aastat ämmaga ühes elanud ja praegu ka ise kolmekordne ämm. Ämmaga koos elamine oli suur rist ja viletsus-tahtis meid vägisi lahku ajada .Õnneks saime omaette korteri ja oleme 36 aastat mehega koos elanud.
Soovitus kõigile katsuge omaette elama minna ja pahast ämmast võimalikult kaugemale. Kui Sinu vastu ollakse ja ei sallita siis seda Sina parandada ei saa . Asi ei ole ju sinus vaid ämmas. Kui mees on Sinu poolel siis on kõik hästi.Kui mu mees astus minu kaitseks välja, siis ämm enam ei teretanud ka mind-kuigi elasime ühe katuse all.
Tugevat närvi ja kainet pead.
Mõtted ja tunded võivad olla vahel kui painajad ning neid niisama lihtsalt välja lülitada ilmselt ei õnnestu. Vahel võime küll soovimatud tunded alla suruda ja end ära petta, kuid see on näiline .
Alustasite oma kirjas sooviga oma tunnetest ämma vastu lahti saada, tõdete, et rahu ei saa ja uni ka häiritud, kuid vihkamist ei ole. Aga mis tundeid praegune olukord Teis tekitab, mida tunnete ämmaga seoses? Usun, et vabastav võib olla see, et algul vaatate siiralt ja ausalt endasse ja lubate endale tunda seda, mida tunnete - on see pettumus, solvumine, alandus, häbi või hoopis miski muu?
Mõelge erinevate olukordadae peale, millal ja kuidas ämm on käiutunud ja kas suudate seda aktsepteerida. Teil on õigus kaitsta oma vajadusi ja seisukohti, väljendada oma arvamust, aga ka negatiivseid tundeid. Hea oleks seda teha rahulikus olukorras, kindlameelselt ning solvamata teist (mina-keel, kestamine).
Näiteks kui peate lubamatuks tagarääkimist, halvustamist jms. siis väljendage seda ning paluge ka ämmal avatult väljendada seda, mida ta tahab öelda (seda soosib teiepoolne aktiivne kuulamine). Vahel on pingest vabatav see, kui saate silmast silma kõik südamest ära rääkida, ka vanad ja keerulised teemad, eelnevalt leppides kokku, et teete seda soovist teineteist mõista ja rahumeelselt tulevikus suhelda (mitte süüdlast otsida või vigu otsida). Kokkulepe võib ka see olla, et suhe on liialt pingeline ja soovite kontakte vältida ning ei ürita üksteise elu segada.
Väga oluline on see, et mees on olnud Teile toeks. Oma murest suhet kahjustamise pärast võiksite talle rääkida, ilmselt vajate praegu täiendavat kindlustunnet ja oluline on, et mõistaks Teie pinget praegu (ja sõnavahetusi tema aadressil).
Soovin Teile kindalt meelt oma elu elada ja korralda nii nagu õigeks peate ja olla selline nagu olete. Käitumisi (ütlemisi, tegemisi) on võimalik väiksema vaevaga muuta. Aga nõuda, et keegi hakkaks teistsuguseks inimeseks, tunneks teisi tundeid, mõtleks nagu "vaja" - kõlab veidralt, kas pole?
Meelerahu ja mõistavt ämma!
