Tere. Olen 37-aastane naine, abielus, töötan palju ja kasvatan kaht teismelist. Laste õppeedukus liigub allamäge, sõnavara on kohutav, majapidamistöödes lapsed absoluutselt ei osale, nende nõudmised ja süüdistused on ületanud igasugused mõistlikkuse piirid: nõutakse ohjeldamatult firmariideid ja -kosmeetikat, halvustatakse kodu, toitu ja elamistingimusi. Pluss hulkumine, kaklemine, suitsetamine ja joomine. Lapsed ise üldse ei hoia oma asju ega korda, iga söögitaldrik jääb vedelema sinna kus söödi (nt arvuti taha), asju lõhutakse ja kaotatakse väga kergesti. Olen muutunud omas kodus laste teenijaks, pidevalt muretsevaks, sundivaks ja õiendavaks eideks - ise ka ei taha selline olla. Pole ime, et ka mees igatseb rohkem noorte vabade ja rõõmsameelsete neiude seltsi kui ülbitsevate teismeliste ja väsinud, pidevalt õiendava naise juurde. Selline tunne, et teised naudivad elu ja teevad mis ise tahavad, mina aga vaatamata suurele rabelemisele ei jaksa iialgi teha niipalju kui peaks ega olla selline nagu vaja. Keegi võiks anda head nõu, mida olukorra parandamiseks teha annab.
"Selline tunne, et teised naudivad elu ja teevad mis ise tahavad, mina aga vaatamata suurele rabelemisele ei jaksa iialgi teha niipalju kui peaks "
Aga mis mees siis teeb? Tema ei osale?
Ega sa pole lasknud endale pähe istuda?
Äki aitab paarinädalane puhkus üksinda ja jäta see seltskond omaette. Las õpivad ilma "teenijata" elama.
Meil üritas ka mees lastekasvatamisest ja kodutöödest ära viilida. Mina sain abi raamatust "igapäevaoskused". Piirid paika! Kas mees peseb oma taldriku ise ära? Kui ei, siis ehk lapsed matkivad teda. Ja nii ka muudes asjades.
Ehk siis, ma võtaks kõigepealt mehe käsile
Kuni sa üksi kõik ära teed, puudub teistel põhjus end liigutada.
Mees on tegelikult tubli, osaleb mõistlikul määral kodutöödes. Aga laste suhted mehega on halvad, teda ei kuulata niipaljugi kui mind. Saadetakse otsesõnu keha-aukudesse.
Tegemata olen jätnud päris palju, sest lihtsalt kõike ei jõua. Siis ongi tegemata. Astutakse üle riidehunnikute, käiakse nädal aega ühe pluusiga koolis ja näritakse võileiba.
Teismelise iga on tõesti sageli suur katsumus vanematele ja tegelikult väga pingeline aeg ka teismelise enda jaoks. Kirja põhjal jääb mulje, et kuigi mees osaleb kodutöödes, olete võtnud murekoorma laste käitumise ja kodukorra eest enda kanda. Samuti üritate leida põhjendusi (või ka õigustusi?) mehe soovile veeta lõbusalt aega noorte neidudega.
Kogu loo juures on üsnagi mõistlik hakata leidma lahendusi lähtuvalt oma vajadustest ja anda kodustele teada, et Te ei soovi samamoodi jätkata.
Üheks võimaluseks uue tee leidmiseks on pidada maha üks ühine arutelu või perekoosolek teemal, milles näete probleemi. Algatuseks on hea valmistuda oma vajadusi välja ütlema mina-keeles (tunnen end üksi ja kurnatuna hoolitsedes kodu korrashoiu eest, soovin kokkuleppeid ., ma pean sobimatuks x-sõnade kasutamist jne.). Täiesti loomulik on see, et väljendate kindlameeleselt oma vanemlikku rolli, kui ütlete näiteks ei pea vajalikuks osta uusi riided ja soovite selgust, mis kell keegi koju tuleb ja kus viibib ning muretsete kooliasjade pärast.
Hea oleks võtta üks teema korraga fookusesse ja jõuda ühistele otsusteni kes mida, millal, kuidas jne. tulevikus teisiti tegema hakkab. Ilmselt ei ole realistlik saavutada peale üht arutelu kõikidele muredele lahendused. Kuid põhiskeem võiks olla selline - kui keegi teeb või ütleb midagi Teie jaoks vastuvõetamatut (Teil on probleem), siis Teil on õigus ja vastutus oma vajaduste eest seista ja reageerida (vt. Th Gordoni Tark lapsevanem kehtestamisoskus, probleemilahendamisoskus jm.).
Kindlasti on kogu peres muutuste tegemiseks vajalik koostöö mehega, tema selge isaroll ning samuti reageerimine, kui lapsed käituvad kohatult.
Kuigi see võib tunduda paradoksaalsena, vajavad teismelised väga vanemate reageeringuid, tagasisidet, kindlasti ka reeglid ja piire ning selgust. Kuigi nad käituvad sageli väljakannatamatult ja protestivad peaaegu kõiges ja kõigiga, ei tähendada see sugugi, et neil on vanematest ükskõik. Mida tuleks vältida, et saavutada vastastikune lugupidamine, on kindlasti näägutamine, süüdistamine, hukkamõist jms.
Selge on ka see, et kirjutada ja soovitada on kergem kui reaalelus midagi muuta. Vahel on hea ja abistav saada tuge näiteks pereterapeudilt või psühholoogilt, kasutegur oleks seda suurem, kui teeksite seda koos mehega, et leida kiiremini ühine keel ja vastastikune mõistmine toimetulekuks oma iseennast leida püüdvate teismelistega.
jube lugu küll, aga kahjuks oled sa tõesti oma perel endale pähe lasknud istuda. ega see polegi normaalne, et sina üksi pead kõigega hakkama saama. ka teistel on olemas kohustused, mida tuleb täita. need kenad teismelised neiud võiksid ikka ise vähemalt oma toagi ära koristada. ja kui nad seda teha ei taha, siis las ollagi must ja kasimata, pane lihtsalt uks kinna. nii sa vähemalt ei näe seda sodihunnikut, mis hakkaks närvidele käima. ja endaga lihtsalt ei tohi lasta inetult rääkida. lõppude lõpuks sa oled ju nende ema ja ikka tükk maad vanem neist. pane ennast oma kodus kehtima.
mul on endal kõigest 2 teismelist poissi ja teevad ka kodutöid. ega see siis konti riku. hommikul tuleb öelda, et täna on vaja kodus põrandad tolmuimejaga puhtaks teha ja õhtul töölt tulles on see tehtud. ka söögi saavad ise soojaks tehtud-ega siis külmikul ju tabalukku ees ei ole. nats varem oleks pidanud nad paika panema. nüüd võtab see lihtsalt kauem aega. kehtesta ka reeglid, mis kell alaealised kodus peavad olema.ega see ikka ei käi nii,et hulgud ööde viisi ringi. kirjutad, et õppeedukus käib alla. kuna õppimist saab võrdsustada tööl käimisega. kuna see on nende kõige tähtsam töö ja nad sellega hakkama ei saa, siis tuleb lihtsalt muudele asjadele piirangud peale panna. kui jutt ei aita, siis karistusega (ma ei mõtle füüsilist karistust-pole selle pooldaja) ja kui on karistus määratud, siis veendu,et nad said aru, mille eest see on ja pea kindlalt karistusest kinni- ära anna järgi.
sihikindlust, kindlameelsust ja edu soovides.
