|
Kristiina
Külaline
|
|
Postitatud 16.10.2007 kell 23:49
|
Päeva jooksul tuleb täita paljusid kohustusi - teha sööki, tegeleda beebiga, koristada, aias töötada, rääkimata nõudepesust ja poes käimisest jne. Veidi tahaks ju puhata ka... Kindlasti on teil häid soovitusi, kuidas kõigega paremini ja tõhusamalt toime tulla! Nt ühel õhtul tegin järgmise päeva lõunasöögi ettevalmistused ära - kõik sujus järgmisel päeval palju kiiremini
|
|
|
Eve
Külaline
|
|
Postitatud 17.10.2007 kell 16:53
|
Ega ei jõuagi alati 
Ma olen muidu olnud alati inimene, kellele ei meeldi asju teha mingi kindla päevaplaani järgi. Noh, et igapäevased rutiinsed (kohustuslikud) tegemised ära teha kindlatel kellaegadel.
Nüüd, nelja lapse ja töötava emana, on see kindla päevaplaani järgi tometamine ainus päästerõngas, mis aitab oma toimetustega enam-vähemgi pinnal püsida.
Minu päev algab hommikul pool seitse, kui vanim poeg kooli vaja saata (no ex siis tõusevad kõik poisid ülesse) ja lõpeb õhtul pool kümme kui muinasjutt loetud ja poisid voodis. Noh, ok, tegelikult tuleb veel tunnike müttamist pesamunaga, kes ei taha varem magama minna. Aga see on õhtu üks meeldivamaid osasid
Meil on muidugi mingil määral ka mehega tööjaotus - noh see puudutab rohkem küll siiski söögi tegemist. Lihtsalt õhtusöögi teeb see, kes parasjagu töölt kodus on. Muud kodused toimetused on siiski enamjaolt minu õlul aga hea seegi, et teine söögi teeb  NB. tööl käime me mehega muidugi mõlemad. Kui üks on hommikuses vahetuses, siis teine õhtuses ja vastupidi - oleme õnneks leidnud kumbki omale sellise töö, kus saame oma tööajad teineteisega klappima panna. Lapsed ju meil lasteaias ei käi.
Kuid sellise kellaaegade järgi sätitud töögraafiku järgi toimetamine kodus on minu jaoks väga tõhusaks osutunud. Oma puhkehetked olen ka juba sinna sisse arvestanud - jah, need pole kuigi pikad aga tunnikese igast päevast saab näpata ikka Vahel kui on vaja teha midagi erinevat , nt, õmmelda kardinad (riideid) või värvida riiulit ... jms. , siis see saab tavaliselt teoks kas selle nn. puhkehetke arvelt või kasutan ära oma vabu päevi, kuna siis tuleb tööl mitteolemise arvelt hunnik lisatunde, mille kodus hea meelega ära kasutan. Heh, vahel kui juhe koos, siis vedelen oma vabad päevad niisama maha aga seda juhtub siiski harva
Mõnikord aga juhtub sedagi, et jätan nõud pesemata valmistan lastele lõunasöögiks hoopis võileibu ja tegelen meeldiva ja kasulikuga korraga. Nagu näitex täna - sel ajal kui lapsed laua taga vesivärvidega plätserdasid, maalisin mina lastetoa seinale Lotte-multika tegelasi. Poistel hea meel ja mina ka positiivselt laetud.
Mingeid muid ekstra nippe nagu ei oskagi välja tuua.
Võibolla vaid vast see, et kui ei jõua, siis ära tee. Oled oma kodus ju ise perenaine ja kellegi asi pole sind arvustada. Kõike ei peagi alati jõudma. Mina küll kogu aeg ei jõua
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 18.10.2007 kell 13:21
|
|
Jah ja kui kõike ei jõua siis tee pool aga tee hästi. Ka see teeb enesetunde paremaks.
|
|
|
Kristiina
Külaline
|
|
Postitatud 19.10.2007 kell 23:11
|
|
Aitäh vastuste eest! Eriti tänan Sind, Eve, et leiad koduste toimetuste kõrvalt aega nii põhjalikke ja sisukaid vastuseid siia foorumisse kirjutada! Mulle meeldib Sinu mõtteviis ja positiivne ellusuhtumine. Eriti meeldis mulle lugeda, kuidas Sa lastetoa seinamaalinguid tegid Kui mu mees piilus, mida ma siin nii rõõmsalt loen, suutis ta kohe näha Sinu soovituste olulisimat osa - kõike ei peagi alati jõudma. Ja temagi nõustus. Mis kasu on sellest, kui kõik on laitmatult korras, aga pereema pahur ja lapsed ei tohi midagi puutuda. Kui emale kord ütlesin, et laps veab kõik oma mänguasjad elamise peale laiali ja tuppa sisenedes jääb mulje, et majast on sõda üle käinud (mis siis, et koristasin 5 minutit tagasi!), vastas ta, et see on ju lapse kodu samamoodi. Tema tahab ka omas kodus tegutseda. Ja 1,5-aastane ei oska veel oma järelt koristada. Ometi jõuab ta uskumatult palju: porgandid loopida koera joogikaussi, kartulid nõuderesti puhaste nõude vahele, laualina tõmmatakse laualt maha väh 20x päevas, linikud lendavad prügikasti ja kui pliidi juurde pääsetakse, siis pole midagi vahvamat, kui võtta sealt üks suur peotäis tuhka ja see köögipõrandale külvata... Ja kui ma siis asun asju oma kohale tagasi panema, käib väike tibu mul järel ja loobib kõik asjad uuesti ära Nii ma siis jõudsingi selleni, et esitasin siin foorumis küsimuse, kuidas teised pereemad koduse elu joone peal hoiavad... Mulle meeldis veel üks koht Eve kirjast, tsiteerin: "Noh, ok, tegelikult tuleb veel tunnike müttamist pesamunaga, kes ei taha varem magama minna. Aga see on õhtu üks meeldivamaid osasid " Minu meelest peitub selles üks koduse elu toimimise võti - tuleb osata rõõmu tunda sellest, mis on. Võiks ju mõelda u nii, et olen hommikul kl 6.30 ärganud, olen väsinud, tahan natuke rahu saada, aga laps ei mõtlegi magama jääda... Aga ei! Eve, Sinu kirjast õhkub rahulolu ja enesekindlust, selle kõigega julgustad mind saama teist last Kindlasti ei lähe elu sellega kergemaks, küll aga rõõmsamaks ja seda eriti lapsele, kes praegu on peres ainus. Loeksin meelsasti veel samal teemal kirjutatud kirju! Kõigile positiivset ellusuhtumist soovitades, Kristiina
|
|
|
Eve
Külaline
|
|
Postitatud 22.10.2007 kell 15:17
|
|
|
|
|
I.V
Külaline
|
|
Postitatud 07.11.2007 kell 00:58
|
Võtmesõna on planeerimine. Näiteks aitab palju aega kokku hoida kui varem on valmis mõeldud nädalamenüü. Siis saab mõne toidu teise valmimise kõrvalt märkamatult valmis teha ja külma oma aega ootama panna. Ka poes pole siis tarvis iga päev käia, tuuakse nädala kaup odavast hulgimüügikohast ära. Süüa võiks teha suurem kogus korraga, jätkub mitmeks päevaks. Minul näiteks on hommikuti tavaliselt puder (selle keetmine pole küll mingi töö ega ajakulu), lõunaks soojendan suppi, mida jätkub mitmeks lõunaks, õhtuks teen midagi. Nii tuleb põhimõtteliselt üks toiduvalmistamine päevas.
Väga tõhus on teha mitut asja üheaegselt. Näiteks olen ma harjunud tissitamise ajal lugema. Üks söögikord, üks artikkel. Kui laps pole veel nii suur, et teda saaks vannitamise ajal üksi vannituppa jätta, olen ma koristanud vannituba kuni tema veega mängib. Samal ajal vestelnud, kiitnud, andnud positiivset tagasisidet, et ta ei tunneks end üksi. Ainult mu käed on hõivatud millegi muuga, mitte silmad, kõrvad, mõte.
Kaks ühe hoobiga on ka see, kui ühendada lapsega tegelemine oma tööde tegemisega. Lapsed vajavad vanemate aega, tähelepanu, koos tegutsemist, ainult siis tunnevad nad et neid armastatakse. Kuid koos tegutsemine ei pea ilmtingimata mäng olema, see võib olla ka toa koristamine.
1,5aastane on küll veel väike, kuid suuremaid lapsi saab väga edukalt kaasata oma toimetustesse. Nad väga tahavad segada koogitainast, võtta pesu masinast välja, panna asju külmkappi, riisuda lehti jne jne. Kui ma teen süüa koos lapsega, siis valmib toit veidi aeglasemalt küll, kuid see aeg läheb kirja ka lapsega veedetud kvaliteetajana. Tuleb lihtsalt korraldada nii, et see tegevus mõnus oleks. Ja kui palju laps niimoodi õpib! Mul kuivatab juba 3aastane nõusid, tõsi mitte päris kõiki. Ka see on ajavõit kui lapsed aitavad ema kodutöödes.
Esimese lapsega ei jõudnud mina ka midagi ära teha. Kui tema jäi magama, hakkasin mina alles mõtlema mida süüa teha, selle asemel et tegutseda. Mõelda saab ka lapse ärkveloleku ajal. Nüüd kolmega on mul isegi rohkem vaba aega.
Üks asi oma kurbadest kogemustest veel. Pöörake lapsele positiivset tähelepanu siis, kui ta seda ilmselgelt nõuab. Ta saab selle aja teilt niikuinii ja rohkemgi veel kui hakkab jonnima ja pahandusi tegema, kuid siis on see juba negatiivne tähelepanu.
|
|
|
Kristiina
Külaline
|
|
Postitatud 13.11.2007 kell 17:41
|
|
Tänan viimast vastajat heade soovituste eest!
|
|
