Ei lähegi lasteaeda . Suurem laps läx otse kodust kooli ja saab seal väga hästi hakkama. Arvan, et ei hakka teistega ka punnitama ... sest kuna lasteaia järjekorrad on ülipikad, siis korraga ma kõiki nagunii lasteaeda ei saa ja siis pole sellel ju mingit mõtet.
Võib olla panen lasteaeda vaid peasamuna aga alles siis kui suuremad vennad kõik juba koolis. Seega siis u. 4-aastaselt.
Neil neljakesigi kodus üks paras lasteaed
Mina ka ei kavatse panna. Olen nii palju jubedaid lugusid lasteaedadest kuulnud, kuidas kasvataja karjub lapse peale, sest tollel on väga raskesti jalga topitavad jalatsid, kuidas lasteaia värav oli lahti (lasteaed otse tiheda liiklusega tänava ääres) ja 2aastased seal kasvatajata, kuidas kasvataja tõreles, et laps liiga sageli potile tahab ja laps lõpuks ei julgenud enam küsida ja hakkas püksi tegema jne jne. See pole nimekiri nõukaaegsetest jubedustest, vaid tänapäeva reaalsus. Olen sügavalt veendunud, et lasteaiad on laste vaimu, hinge ja tervise rikkumise kohad ja kui neid täiesti vältida ei õnnestu, siis lükake nende teenuste kasutamine võimalikult kaugesse tulevikku.
Väga tubli ema,kes on nõus oma last kodus ise kasvatama!Lapsele on tähtis,et ta saab võimalikult kaua oma emaga koos olla.On hästi ,kui ta oskab ise oma last igakülgselt arendada ja ka kooliks ette valmistada.Kuid laps vajab ka omaealiste laste seltsi ja nendega koos mängimist.Mina pole küll aru saanud,et seal lasteaias nii jube on.Minu kaks last on lasteaias käinud ja neile on seal küll meeldinud.Ise olen ma ka palju aastaid lasteaias väikeseid lapsi kasvatanud ja teeb küll südame soojaks, kui sinust pikem poiss mitu aastat hiljem sulle tänaval " Tere" ütleb.Kui neid jutte.mida te kuulete kõiki uskuma jääda ,siis ei saa ju last kooli ka ju panna.Seal on olukord hoopis hullem veel.
Mina olen 35a isa ja elan elukaaslasega kes on sama vana meil on 7a poeg ja 3-poole aastane tüdruk
meil on tõsine mure me ei saa enam poisist jägu ta käib koolis ja kodus on ta täiesti hullumeelne sõimab eba sensuursete sõnadega vehib rusikatega õnneks pole veel löönud ei ole veel rihmaga karistanud oleme püüdnud kasutada sõnadega rääkimist aga asjatult vahel läheb hullemaks.
Meie pole kasvatanud teda selliseks sõimama ega ka rusikatega vehkimiks.Paluks abi
Te pole ise poisile halba eeskuju andnud, kuid ometi kuulete poega rääkimas ebatsensuursete sõnadega. Kahtlemata valmistab see pettumust. See on väga oluline, et otsite rihma asemel teisi lahendusi.
Nii nagu rusikatega vehkimine on ka ropendamine agressiivsuse väljendus. Küsimus ongi selles, mis poisiga toimub, mis teda sedavõrd pahandab, häirib? Mida ta sel viisil väljendab? Agressiivsuse konkreetsed põhjused võivad olla väga erinevad. Kui aga üldistada, siis räägib see ikka kahjustatud enesetundest, kogunenud rahulolematusest, pingetest - on see siis hirm, alandus, ebakindlus vms. Te saate oma poega peamiselt aidata nii, et püüate eelkõige mõista, mis temaga toimub, millest räägib tema selline käitumine. Sageli on ju nii, et inetud sõnad ja rusikad lähevad käiku siis, kui teisiti ei oska endas toimuvat väljendada või polegi seda võimalust. Veel võib olla poisil varasem kogemus, et tema vajadusi ei võeta tõsiselt või on ta saanud karistada. Lähtuge sellest, et ta pole süüdi selles, mida tunneb ja kogeb, ega ka selles, et ei oska end teisiti väljendada. Mõelga ka selle üle, kuidas on teie peres kobeks enda eest seista, kas ja kuidas on lubatud olla pahane, vihane, mures, rahulolematu? Kuidas lahendate omavahelisi probleeme, kuidas arvestate üksteise arvamuste ja vajadustega? Kas lapsed saavad teilt õppida, kuidas seda teha?
Võtke ette üks isa ja poja tõsine jutt, kuid see peab olema kindlasti usalduslik ja sõbralik. Niipea, kui poiss tunnetab jutuajamises midagi ähvardavat, läheb ta lukku ja tema enesetunne halveneb veelgi ja agressiivne käitumine vaid süveneb.
Loomulikult ei tähenda püüd poissi mõista ja mitte süüdistada seda, et te peaksite sallima ropendamist ja rusikate vehkimist, sellele tuleb muidugi reageerida, kuid teda karistades, seda enam kui teeksite seda rihmaga, siis ta vaid kinnistate seda, et löömine, teise alandamine on lubatud. Väga keeruline on tal mõista seda, et teie ise kasutate seda, mida temale keelate. Niisiis, karistamine ei ole lahendus. Keskenduda tuleb sellele, et poiss saaks väljendada seda, mis teda vaevab, mis muret teeb, mis paneb teda halvasti tundma. Tema juttu tuleb võtta väga tõsiselt ja tema tundeid aktsepteerida. Sealt edasi saate arutada, mida teha, et poiss ei peaks enam rusikaid ja ebakohast sõnavara kasutama.
