|
Anu
Külaline
|
|
Postitatud 24.07.2007 kell 20:13
|
Olen olnud aastaid kodune ema,lapsinvaliidi hooldaja.
Maakohas on tööd üsna raske leida,eriti kui lapsed väikesed ja puudub omal auto.Elu aga andis veel oma hoobi 5a.tagasi,kui poja uuringute tulemused andsid valusa hoobi kogu perele-tal avastati peaaju kasvaja ja nii jäin ma tema hooldajaks.
Töömõtted pidid sel korral ootama jääma.
Nüüd aga teist aastat,peale seda kui hakkasin uuesti otsima tööd,kasvõi paar korda nädalas lapsehoidjana või koduabilisena juhtus tore asi ja meie peres käib juba teist suve vene tüdruk eesti keelt õppimas.Päris tore kogemus meile kõigile,olgugi et külapealt tuleb igasugu kommentaare.
Ühel maikuu hommikul,kui ma Tallinnasse sõitsin kuulsin juhuslikult raadiost saadet:Minu pere:,kus oli juttu lastekodu lastest ja kui ma õhtul abikaasaga sellest rääkisin,et mis sa arvad,kui hakkaks tugipereks oli ta kohe nõus.
Alguses käis tüdruk nädalavahetustel meil,siis aga kui kool lõppes tuli vaheajaks,praegu on Hiiumaal ühes turismitalus,kus nad on aastaid käinud.Aga see meie küla,tõesti kuul pähe....
Poeg on mul 15 ja Kristiina ise sama vana ja muigugi küla vanemad daamid,kellel peaks juba ikka juuste all ka midagi olema,loobivad kommentaare,:Et,noh otsid oma pojale kõhualust ja juskui neid l...e siin külapeal veel vähe,et peab linnast juurde vedama.Ühesõnaga ma ei julge teda enam võtta,sest et on vastik kuulata,kui tüdruk,kes on vaikne ja korralik ja keda aja sõna otseses mõttes toast välja ,käibki mu 9 aastase tütrega koos jalutamas.Mida teha,kuidas toimida?
Vot,mis tähendab kui tahad teisele head.......
|
|
|
mummu
Külaline
|
|
Postitatud 26.07.2007 kell 13:39
|
oi külajutud - see teema teeb mind alati pisut kurjaks. Inimesed ei saa aru, millist kahju nad võivad teha niimoodi jutte välja mõeldes ja liialdades. Sain minagi paar nädalat tagasi teada, et me olevat korteri ostnud. Isegi hinda teati - me ise ei teadnud sedagi, et see korter müügis on. Samuti ühel hetkel hakati mu vabaabielus olevale õele õnne soovima - tal olevat ju pulmad olnud ja 17 autot pulmarongis.
Teie juttude puhul on muidugi olukord kehvem. Kannatajaks on inimene, kes pole kuidagi põhjust selleks andnud ja liiati on jutud ääretult pahatahtlikud. Minu meelest ei peaks te loobuma tüdruku võõrustamisest. Nende juttudega polegi midagi muud, kui kasvatada paksu nahka. Need on ühed õnnetud ja kibestunud ilma enda eluta inimesed, kes peavad teiste vastu nii õelad olema. Peamine on ju see, et te ise ja teile olulised inimesed teavad, et Kristiina on teile tütre eest, mitte miniakandidaadiks. Loodan, et need jutud noorte omavahelisi suhteid ei riku, et hakkaks teineteist häbenema või lausa vältima. See mõjuks halvasti pere sisekliimale.
Jutud saavad just nii palju haiget teha, kui me laseme. Kooliajal oli ka ju nii, et noriti neid, kes sellele kuidagi reageerisid - vihastusid või nutma hakkasid. Ükskõiksetega oli igav, need jäeti rahule.
Ignoreerimine on raske, eriti kui jutud tegelikult haavavad. Äkki aitab teadmine, et halb kipub ikka inimestele tagasi tulema ja teie olete ääretult armas inimene - teiesuguseid haavavadki sellised ebaõiglased arvamused rohkem. See pole väga paha, kuid paks nahk aitab teil endal paha eemale tõrjuda.
Äkki on veel abi sellest, et vaadake Eesti tuntud inimesi - nad saavad internetikommentaaridest ja tagaselga selliseid arvamusi ja laimujutte, et aeg-ajalt üldse imestan, kuidas nad toime tulevad. Need jutud ja "teadjad" on ikka kohutavad...
et siis igaühel on oma arvamus, kuid oluline on see, mida olulised lähedased inimesed asjast arvavad. Väikesed inimesed ei saagi oma eksistentsi tõestada muul moel kui teiste ellu nina toppides ja pidevalt kritiseerides...
olge tublid
|
|
|
anu
Külaline
|
|
Postitatud 27.07.2007 kell 19:43
|
Tänan Mummu,et lohutasid aga meie külas elades on mul juba mitu nahka selga kasvanud.
Aga tegelikult on mul tore pere ja suur toetus on mu mehelt,kes ise suurest perest ja on küla juttutega harjunud,mina aga tulin samuti külast,nimelt Viimsi kandist ja ka meil oli Rohuneemes suur küla aga keegi ei klatsinud kedagi,isegi kui purjus naabrimees õhtul mööda aiaääri koju tuli tehti hommikul nalja,:Et kuule naabrimees,õhtul lugesid usinasti ,kas ikka olid kõik aialipid alles?
Tegelikult on mul kurb selle pärast,et tüdruk on elus niigi kannatanud,alates 6-ndast eluaastast elanud lastekodus,mõni aasta tagasi kaotas isa,möödund kevadel ema ka ja olgugi ,et mõlemad olid alkohoolikud olid nad ju ikkagi tema vanemad.Üks versioon oli ka see,et lase jah endale igasuguseid koju ,varastab teid paljaks ja mida kõike veel....Ta ei võta kommi ka ilma küsimatta,olgugi et kauss seisab laual.
Tegelikult olem ma ka ise elult väga palju peksa saanud,ehk selle pärast võtan ka teiste asju väga südamesse.
Kui päris aus olla,siis eks poja haigus pani ka väga suure põntsu ja jäin oma murega suht üksi,nüüd tunnen et vajaks uusi tuttavaid ja rohkem suhtlemist,sest eks kodused mured ja mõtted liiguvad ikka kogu aeg sinuga kaasas.
Kui äkki on keegi,kes tahaks aeg ajal mõne meili teele saata,oleksin väga tänulik:anu dot visk at mail dot ee
Ja Teile kõigile päikest.
Anu.
|
|
