Varem maandasin end spordiga aga lapse kõrvalt ei saa sellega enam tegeleda. Samuti kui keegi ikka välja vihastas, sai ka sealsamas end välja elatud - no lapse peal end ju välja ei ela...
See klaas veini ja hea muusika mulle ka ei sobi. See nagu rohkem negat. emotsioonide enda sisse surumine - minu puhul ei tööta
Mul on hea meel, et ütled, et lapse peale ei saa oma viha välja elada ja otsid muid muid võimalusi!
Olen Sinuga täiesti nõus - ka minu arvates on vein ja muusika rohkem negatiivsete tunnete enda sisse surumine. Sport on negatiivsete emotsioonide kanaliseerimiseks tuntud ja hea meetod, kuid nagu kirjutad, ei pruugi trenniks alati aega ja võimalust olla. Teiseks miinuseks on see, et tavaliselt ei saa vihastudes kohe jooksma tõtata ning nii saab trenniga välja elada juba kuhjunud negatiivseid emotsioone, mis tähendab, et Sinu häiritud olek on kestnud juba mõnda aega.
Kuidas on siis veel võimalik end maandada? Mina soovitan oma emotsioonidega tegeleda. Kuidas? - jalutama ega loomaaeda neid ju ei vii
Emotsioonide tekkimist ja kulgu juhib ajus mandelkeha. See on aju vanim osa ja tema olulisimaks ülesandeks oli vanadel aegadel tagada inimese ellujäämine kuuldes metsast kahtlast sahinat, tuli käivitada tugev hirmureaktsioon, et peremees põgeneks või oleks valmis võitlema. Kui oled tähele pannud, siis vihastudes või hirmu tundes reageerib Su keha nii, et oleksid valmis võitlema või põgenema. Selline eesõigus keha aktiveerida on mandelkehal säilinud tänaseni, nii nägemis- kui kuulmiskeskustest läheb mandelkehasse otsetee ning infot mõtestamatagi on keha valmis reageerima sekundi murdosa jooksul. Info mõtestamisega tegele suurajukoor, mis on mandelkehast palju noorem ajuosa, et see ei segaks võitlust või põgenemist, oskab mandelkeha suurajukoore töö samuti blokeerida. Sellest ka tõdemused nagu ma olin nii vihane, et üldse ei mõelnud, mis ma tegin.... Õnneks on siiski olemas kitsas kanalike suunaga suurajukoorest mandelkeha poole nii et oleme suutelised viimase ülemvõimule vastu hakkama. Kuidas? Lihtsalt lülitades ajukoore tööle ja pannes uuesti keha tegutsema mõtestatud moel. Ajukoore lülitab tööle verbaliseerimine, nt võid ennast harjutada endale oma emotsiooni teada andma tundes ära märgid, et olen vihane, sunnin end endale ütlema, et ma olen vihane. Ka lapsele võib seda öelda ja põhjendada, miks ma olen vihane. Kindlasti pole ma vihane selle pärast, et laps on paha laps. Pigem ikka selle pärast, et piimatass läks jälle ümber ja mina pean koristama, aga mulle ei meeldi koristada. See aitab ka endal oma seisundist teadlikum olla, aitab õppida vahet tegema pahameelel ja lihtsalt väsimusel siis saab valida ka efektiivsema viisi enda aitamiseks.
Loodan, et mu vastus ei saanud liiga pikk ja see tekitas Sinus mõtteid, kuidas oma negatiivsete emotsioonidega tegeleda. Emotsioonidega majandamisest on eesti keeles ilmunud täitsa toredad raamatud Emotsionaalne intelligentsus ja Töö emotsionaalse intelligentsusega (Daniel Goleman), Kuidas kasvatada lapses emotsionaalset inteligentsust (Lawrence E Saphiro), seda, kuidas lapsega oma negatiivsetest emotsioonidest rääkida, õpetab Thomas Gordon raamatus Tark lapsevanem.
Tere!
See, millest kirjutad, on tuttav teema minevikust. Sel põhjusel hakkasin käima pikka teed läbi erinevate psühholoogiliste enesesisenduse meetodite, jooga, budismi, reiki jms.
Muutusin enda arvates vaimselt targemaks, täiuslikumaks ja paremaks. Kuid ühel hetkel taipasin, et see on vaid illusioon.
Või sulle oma kogemusele tuginedes kindlalt väita, et alles katoliiklasena, avastanud selle suure saladuse tähenduse, on tulnud tõeline rahu ja rõõm. Tasub vaeva näha ja minna mööda seda sageli rasket teed, mis viib Jumalale lähemale. Ei ole olemas paremat tunnet kui peale kogu südamest tehtud Pihti ja püha Missat. See rõõm ja rahu, mis tulevad meie sisse, on reaalsed ja see on tuntav meie lähedastele. Me hakkame muutuma.
Jumal saatis oma Poja, et Ta meile kõike seda õpetas.
Ma olin täis uhkust ja eelarvamusi enne kui mind sellele teele suunati.
Ja olen väga-väga tänulik.
