Ja nii ongi. Endalegi häbi tunnistada aga mind on tabanud see eestlaste viimase aja hirm, lõhki laenamine. Ma töötan kontoris ja palk ei ole just parim aga on ka kehvemaid ja ma ei tahaks kurta. Ometigi on mul maksta vaja enamik oma palgast ära, laenudeks. Ja kui sel kuul avastasin, et appi, mul ei jää sentigi alles kui olen kõik ära maksnus, tuli tõeline ahastus peale.
Mul on 6 aastane poeg toita, tema isa maksab küll lapsele elatusraha ja see kulubki lapsele - söök, trenn, riided, lõbustused, niipalju kui lubada saab. Mul on ka elukaaslane, kes käib ka tööl kuid ka temal on mõned laenud. Nii me siis tuleme kahe peale palgast palgani ots otsaga kokku. Lubame iga kuu, et koostame eelarve kuu algul aga kui ma hakkan oma tulusid ja makseid kokku lööma, tuleb jälle jube masendus ja väljapääsu tundub, et polegi....Me ei ole enam nii noored, et ei oskaks hakkama saada aga siiski, raha kuidagi lihtsalt sulab ära. Mis on väljapääs? Millest alustada? Ma tean, enam mitte juurde laenata aga ma olen juba hilinenud oma maksetega sest ei jätku raha ja kohutav hirm on juba, et ma ei saagi järjele....( Tean, et olen ise süüdi aga see teadmine ka ei aita....:S Keegi asjatundja ehk oskab mingi suunagi kätte anda, millest peaks alustama, et saaks järje peale?
Kõige kurvem on see, et me ei saa isegi oma lapsesaamise plaani teostada seni kuni rahamured on kaelast ära ja elu on rööbastes...:S
Tegevuskava sõltub suuresti sellest, mis tüüpi laenudega on tegu - krediitkaart, tarbimislaen, SMS või BIG'i laen, eluasemelaen - ja kui suured need on.
Esimene asi on kindlasti püüda lahti saada võlgnevusest, sest sellelt tiksub ränk viivis. Siin ei aitagi muud, kui tuleb mõneks ajaks KÕIK oma kulutused viia hädapärase ellujäämise piirile - ei mingeid rahakulu nõudvaid lõbustusi (ka mitte lapsele), ei ühtki uut riidehilpu (ega pere ju ka varem paljas olnud), toiduks kõige-kõige odavam (mis enamasti nõuab KODUS toiduvalmistamist) jms.
Alles siis, kui võlgnevused likvideeritud, võib rihma pisut lõdvemale lasta ja vaadata, kuidas edasi.
Põhiline on siiski enesedistsipliin - ei tohi järele anda ÜHELEGI ahvatlusele, sest kui kord on läinud sõrm, läheb edasi nii käsi kui ka kõik muu.
No ja ilma tugeva enesesisenduseta - "Ma SAAN hakkama! Ka nii ON võimalik elada!" ei tule sest asjast paraku miskit.
Põhilise stiimulina tuleks silme ees hoida pilti võimalikust kaosest, KUI mitte midagi ette ei võta.
Tee nimekiri KÕIGIST oma kulutustest (peale toidu) ja hakka otsast maha tõmbama neid, ilma milleta saad mõnda aega hakkama. Allesjäänute osas vaagi, kas neid annaks ehk vähendada - hoida kokku elektrit, sõita vähem autoga vms.
Kokkuhoidliku toiduvalmistamise soovitusi võib netist leida hulgi.
Kui ei julge veel enesedistsipliini uskuda, on võimalus lasta pangal keelata krediitkaardilimiidi taastamine - s.t. ei saa enam juurde (järgmise kuu arvelt).
Eelnev jutt on nii hea, et polegi midagi eriti lisada.
Siiski pakun välja veel ühe variandi väikseks lisa saamiseks. Internetis müüakse kõiksugu asju. Ehk on teilgi kodus mööbliesemeid, mida ei kasuta, riideid, mida enam selga ei pane või lapsele väikseks jäänud, tehnikat, mida ei kasuta vms. www.osta.ee on näiteks leht, kus kauplemisega tegeletakse. Lasteriideid ostetakse www.perekool.ee lehel.
See ka siis hädavariandil abiks ja müüa ikkagi asju, mida endal vaja pole.
Jõudu ja enesekontrolli!
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Tuleb vaadata tasuvam töökoht-nt.riigikogu !!!Väike nali kurva asja juures.Või nädalavhetustel tööl käia-kartulivõtmine tuleb kohe ,talusse tööle minna ja kartulid, juurikad talveks muretseda.
Endalegi häbi tunnistada aga mind on tabanud see eestlaste viimase aja hirm, lõhki laenamine. Ma töötan kontoris ja palk ei ole just parim aga on ka kehvemaid ja ma ei tahaks kurta. Ometigi on mul maksta vaja enamik oma palgast ära, laenudeks. Ja kui sel kuul avastasin, et appi, mul ei jää sentigi alles kui olen kõik ära maksnus, tuli tõeline ahastus peale.