On kuidagi kujunenud välja mõned pered, keda peetakse ja tuuakse pidevalt teistele eeskujuks. Kes ka ise muudkui kiidavad teistele oma peresuhteid.
Aga juhtub ka paremates peredes....
Tegelikult tahan nõu küsida, et kuidas käituda kui neljalapselise pere isa (30-ndates tegus ja tubli härrasmees), kes on loonud pere endast vanema naisega ja kasvatab peale ühiste laste veel ka kahte last naise eelmisest kooselust, otsib suhteid väljast poolt?
Igal kevadel on uus silmarõõm. Nüüd on asi ka niikaugel, et üks kena noor naisterahvas hakkab varsti lapsevankrit lükkama. Üksinda või kahekesi pole veel kindel, sest mees ei suuda otsustada kelle poole hoida. Kui ühel pool on 4 last, kodumaja ja ühised firmad ja teisel pool armastus ja sündimata laps. Koormana seljas on veel see musterisa roll...
Selge on see, et kahe heinakuhja vahel jääb sokuke nälga, aga äkki õnnestub tal mõlemad valida?
Minu küsimus on, et kes ja kuidas peaks sellele seaduslikule naisele teada andma, et tema mees saab järjekordselt isaks (seekord teise naisega) Sest mees ise pole selleks piisavalt mees ja arvab, et kui pea liiva alla pista, siis pole probleemi.
Minul kõrvalseisjana on kahju mõlemast naisest ja kõikidest lastest.
Ja kui ma aga teen näo, et ma midagi ei tea või, et see pole minu asi, siis närib tegelikult hinges ja tundub, et olen justkui kaasosaline. Varjan kena ja toreda naisterahava eest tõde, et tema mees petab teda.
Tegelikult teab ta seda ilmselt, aga lapsesaamine on justkui tõsisem asi. Ikkagi inimelu, mis nüüd mängus on.
Kas pistan ka pea liiva alla ja lasen lihtsalt neil kahel daamil ühel päeval mere ääres jalutades kokku saada ja avastada, et vankris olev laps on täitsa sama nägu kui mõni varemsündinutest?
Ühe Tallinna suure kooli direktor väidab viimaste aastate põhjal, et kui pere lapsed jõuavad gümnaasiumi, on enamuse vanemad lahutatud. See on kahjuks meie Eesti reaalsus.
Ise olen sarnase looga perest, nagu eelpool kirjeldatud. Meid oli ka neli ja meie peret hoidis kahtlemata koos ema - suure südame, optimismi ja rõõmsameelsuse kehastus. Mäletan, kui õnnelik ma lapsena olin, kui ema ikka ja jälle isale andestas...
Kuid alati leidus neid, kes talle ütlesid, et kuidas sa nii saad. Ja ühel päeval ema enam ei andestanud, vaid võttis ja läks koos lastega...
Need haavad (ka isa omad) on tuntavad tänaseni, kannatavad alati kõige rohkem lapsed.
Andestamine on ülioluline, sest me oleme nõrgad ja teeme vigu.
Ma arvan, et see naine aimab tõde, kuid ta püüab hoida oma peret ja lastele isa. Ta hoolib oma mehest ja oskab andestada.
Kas see lapseootel naine teab, et tema lapse isal on pere?
Meie pere loo puhul teadis uus naine seda kindlalt, kuid ta oli veendunud, et tema armastus on eriline. Aeg näitas, et lõhutud perega mees tõi palju kannatust ja valu.
Armas Emmi, see kannatus, mis tuleb mitterääkimisest ,on väike selle kannatusega võrreldes, mida võib põhjustada pere lõhkiminek eelkõige nendele lastele.
Et lõpetada optimistlikumalt, tunnen kahte noort naist, üks pärineb 10-lapselisest perest, teine 15-lapselisest perest, kus vanemad tõepoolest armastasid ja armastavad teineteist. Kuid need vanemad elasid ja elavad koos Jumalaga. Ilma Temata on kõik ebatäiuslik.
Kallis, emmi! Teie poolt tõstatud küsimus on ilmselt üks vanemaid ja sagedamini esinevaid küsimusi, pealegi tegelikult filosoofiline. Seda viimast just seetõttu, et esitate küsimuse olukorra kohta, mis teid isiklikult vaid kaude puudutab. Ometi on see teile oluline, sest teiste inimeste käitumine ei ole kooskõlas teie väärtussüsteemiga. Küllap olete aus ja otsekohene inimene ja tahate, et ka teiste suhted oleksid alati ausad ja pettusteta. Ometi on nii, et maailmas on niipalju erinavaid väärtussüsteeme ja suhtumisi, kui on inimesi. Kuidas siis käituda? Arvan, et olukorra selgitamine tuleks ikka jätta asjaosalistele. Kui keegi neist tunneb, et enam nii jätkata ei saa, siis ta muudab ka midagi. Kui keegi väljstpoolt sekkub, siis võib ta asja ainult halvendada. Kuidas nii? Vaatame lugu veidi filosoofilisemalt. Mina püüan lähtuda maailmaga suhtlemisel budismi ühest põhimõttest - ära suurenda maailma kannatusi. Vaatame nüüd seda lugu sellest aspektist. Praegu elab see mees rahulikult koos oma naise ja lastega ja nad on tõenäoliselt omamoodi õnnelikud- muidu oleks mees juba ammu ära läinud. See naine, kes last ootab, teadis tõenäoliselt, et mehel on pere. Miks ta otsustas lapse saada, seda teab vaid tema, kuid ta on ka tõenäoliselt õnnelik- omamoodi. Kõik nad elavad elu, mis on kooskõlas nende eetikaga ja nad tulevad toime. Kindlasti on mehel omad argumendid, mis lubavad tal oma abikaasa juurest ära käia ja võib olla on neil koguni mingi omavaheline kokkulepe, et naine ei tee sellest numbrit (väidate, et igal kevadel on uus silmarõõm). Kõrvalseisjale võib see talumatu olla, aga inimesi on erinevaid. Kui nüüd kõrvalseisja sekkub kujunenud olukorda ja lõhub selle, siis võivad kõik olla õnnetumad, kui olid seni. Võiks ju küsida endalt, et mis on see, mis keelab naisel, kes last ootab, teatada sellest mehe abikaasale. Küllap ta ei soovi seda mingil meile teadmata põhjusel teha. Seega võib öelda, et inimesed elavad oma elu nagu oskavad ja kõrvalseisja ei ole kindlasti alati targem ega parem korraldaja kui inimesed ise. Mina usaldan inimesi ja arvan, et igaüks ise on kõige targem oma elu korraldamisel, mis sellest, et see minu jaoks tundub rumal või ebaeetiline.
Emmi, teie võite minuga mitte nõus olla, kuid ma ei oska vastata teisiti, kui vaid oma põhimõtetest lähtudes. Arvata on, et sellele olukorrale lähenemisel polegi üht ja ainuõiget vastust.
Võib-olla ei olegi küsimus niivõrd selles, et kes kellega koos elab, sest vaevalt ka lapseootel naine väga sellist meest endale igatseb, vaid lihtsalt väga lihtsas asjas - kas peaks selle fakti kõigile asjaosalistele teatavaks tegema või mitte. Kelle õigus on seda välja öelda ja kes seda peaks tegema???
Kas üldse peaks? Eks lapseootel emad tea väga hästi, mida tähendab pere lagunemine, seega vaevalt kellegi eesmärk seda põhjustada on, pealegi kui naine kõik muu välja kannatanud, ju kannatab ka selle.. Mis tal ikka enam teha, tegu ju tehtud...
Küsimus pigem selles, et kas mehe naisel on õigus teada, et mehel veel mõni laps kuskil ilmapeal või mitte. Ma ei tea, kui ma enda peale mõtlen, siis ma eelistan alati vist pigem tõde kui seda, et kõik teised teavad, kuid mina elan õndsas teadmatuses. Lapsi pole ehk tõesti mõtet asjasse segada, kuid vanemad inimesed võiksid ju nii küpsed ehk küll olla, et selle teema vähemalt teatavaks võtavad. Või mis? Ma ei näegi selle kirja taga sügavat rahulolematust oma eluga, vaid lihtsalt KAS ON ÕIGUS TEADA JA KAS ON ÕIGUS ÖELDA? Ja kellel need õigused on?
tavaliselt tapetakse sõnumitooja....
mina ei tahaks, et keegi"heatahtlik sõbranna" mulle selliseid uudiseid tooks! kõik mis vaja jõuab igal juhul õuge adressaadini ja kui ei jõua-siis polegi vaja teada. aga "heasoovijate" eest hoiataks küll kohe kõiki-ega nad ikka nii väga head ei taha!
