Kuulsin juhuslikult sellest toredast foorumist ja mõtsesin et enne kui arstile minna küsida siit nõu et kuhu minna ja mis üldse teha annab.Laps saab varsti juba kahe aastaseks.Ise olen 38.Kaks vanemat last on juba keskkooli lõpetamas.Kui nemad väiksed olid olin ise ka noor ja nende kasvatamine sujus normaalselt.Kuid nüüd on nii et pean vist tõesti abi otsima.Ma nimelt ei suuda hetkekski usaldada oma poega kellegi teise hooleks.Ma pean kogu aeg kontrolli omama et temaga midagi halba ei juhtuks.Kui ta oma isaga õue läheb hakkan juba 5 min. pärast muretsema et äkki ta ikka ei valva teda korralikult ja selle asemel et toas puhata või süüa teha või mida iganes ronin juba järgi ja olen ka seal.Kui oma ema juurde lähen keda usaldan üldse kõige rohkem, siis ikkagi kui näiteks ilma lapseta kaubanduskeskusesse lähen siis tunni jooksul helistan mitu korda.Ma ei saa kohe rahulikult olla.Mul on nagu meeletu piin olla natuke aega ilma temata.Samas on ju vaja teha vahest midagi ilma lapseta.Kui veel ühte ausat ülestunnistust tahate siis käisin kord nädalas trennis aga mul oli kohe hea meel et juunis enam trenne ei toimu sest ühest küljest ma saan aru et mul on vaheldudt vaja aga see tund aega ilma lapsta oli õudne.Ma kohe hakkan igasuguseid õudsaid asju ette kujutama.Olen sellest väga väsinud ja vajan ravi.Millist kuidas.Kes oskaks öelda.
Ma olen 22 aastat vana, mu laps saab juulis kaheaastaseks ja ma käitusin /käitun samamoodi. Mul oli (ja natuke on alles ikka veel ) tunne, et ma olen asendamatu, kõige tähelepanelikum ja parem.
Seda enam, et mu mehel puudub oskus ohtu hinnata. Ta võib ronida lapsega libedate kivide peal mere ääres, või hüpata koos temaga langenud puude peal, mis on sügava kivise kraavi peal...Õudne! Ükskord ma tulin nendega kaasa (varem ma ei teadnud, kus täpselt nad aega veedavad) ja siis nägin, kuidas mees sealt kukkub ja tõmbab last endaga kaasa kraavi. Kuidas laps veel ellu jäi... Kui enne seda juhtumit ma minu meest enam vähem usaldasin, siis nüüd ma eelistan ise kaasa tulla ja kontrollida. Aga see väsitab ära, see pidev kontroll.
Oma emaga saan last jätta, aga tal palju tööd ja väga harva saab lapst hoida...
Mul on raske ette kujutada, et mingi hetk mu laps läheb lasteaeda, kus ma ei saagi teda kontrollida, aidata rasketest olukordadest välja tulema jne. Kardan, et seal ta kaotab oma isiksust, usaldust maailma vastu, positiivset suhtumist...
Kardan, et seal on lapsekasvatajad, kes karjuvad tema peale või ei vaata korralikult, kuhu ta ronib (ta on väga aktiivne laps).
Niiet kallis autor, ma täpselt ei teagi, mis aitab.
Võib-olla rohkem uskuda saatusesse, Jumalasse, et meie lastega ei juhtu midagi; mõelda , et meie lapsed vajavad lisaks hoolitsevatele emmedele ka väljapuhanud emmed ja et meie lähedlased (kui teha nendele nimekirja, mida ei tohi lapsega ette võtta ja millele on vaja temaga koos olles tähelepanu pöörata) oskavad ka lapsi hoida
Päikest Teile!
Kallid emad.
Väga hea ja oluline on see, et mõistate, et olete liialt muretsevad ja vajaksite vabanemist pidevast kontrolli vajadusest ja kaasnevst ärevusest. Igasugune mõtegi sellest, et midagi võiks juhtuda, hoiab teid pidevas pingeseisundis ja selle on väga kurnav. Samas on teie kujutlusvõime lapse kasvades järjest rikkalikum kõikvõimalikest ohtudest. Kui teil õnnestuks oma muretsemine rohkem kontrolli alla saada, mõjuks see kindlasti hästi ka lapse enesetundele - ka tema vajab rahulikkust ja turvalisust, mitte pidevat pinget ja ärevust enda ümber.
Kirjeldate, et raske on usaldada teisi, kelle hoole all laps kasvõi lühikest aega viibib. Vahel aitab samm-haaval lähenemine, nt vaid natuke eemal viibimne, kõige ohtumatest tegevustest alustades, lühikest aega korraga, kõige usaldusväärsemast inimesest alustades jne. Teile on oluline saada positiivset tagasisidet ja kinnitust, et ohtu ei ole. Seejuures on oluline, et teadlikult tõesti püüaksite oma negatiivsed stsenaariumid ja kujutlused ka teatud ajaks peatada. Näiteks võtate eesmärgiks mitte mõelda lapse äraolles sellele, mis kõik võib juhtuda. Kuigi jah, oletan, et seda olete ka proovinud ja soovitud edu pole olnud.
Kui sundmõtted ikka pidevalt asu ei anna, siis on hea mõte pöörduda psühholoogi või psühhiaatri poole. Võimalik, et põhjused, miks on raske pidevast ja ülearusest kontrolli vajadusest üle saada, on kusagil sügaval peidus ja nendeni jõudmine on vahel pikk protsess ning kahtlemata väga indivudaalne. Samuti ei kao probleem päeva pealt isegi kui saada teada häid võtteid ja neid järgida.
Usun, et internetist leiaksite konkreetseid nimesid ja kontakte, kuhu pöörduda. Seejuures ei ole ehk ülearune öelda lühidalt, mis teile muret teeb ja uurida soovitusi just teie probleemile õige spetsialisti leidmisel. Meil on olemas nii psühhiaatria kliinikud, sageli ka polikliinikute juures psühhiaatrid, aga ka eraviisilisi praktiseerijaid.
Vahel aitab ka kirjandus. Näiteks meenub, et olemas vastavaid raamatuid, nt teemal: kuidas jagu saada ärevusest.
Rahulikku meelt, usaldust ja rõõmu teile!
On üks kindel ja sadade inimeste poolt läbiproovitud tee. See on elu koos Jumalaga. Hirmu vastand on armastus ja armastuse allikaks on Jumal. Inimese hing vajab seda.
Kui palju rõõmu ja rahu annab elu koos palve ja Kiriku sakramentidega.
Alusta näiteks palvetest Neitsi Maarja poole ja ole järjekindel ning julge.
5-lapse ema
armas MARLIIS.kindlasti oled oma last kasvatades temasse väga kiindunud.see on sul juba kolmas laps.kasolid siis nii pabistav ka esimeste lastega.hea et usaldad oma ema,aga ikka usalda ka oma lapse isa.psühholoogid teevad oma tõõd ikka raha pärast.ära sa usklikuks küll sellepärast hakka.kõike head sulle soovides. sinuSÕBER.
ja et meie lähedlased (kui teha nendele nimekirja, mida ei tohi lapsega ette võtta ja millele on vaja temaga koos olles tähelepanu pöörata) oskavad ka lapsi hoida