Oleme abielus pea neli aastat, meil on ühine laps ja lisaks elab meie juures mehe eelmisest abielust üks kahest algkooliealisest lapsest. Omavahelised läbisaamised on väga head, aga muret teeb mehe eksnaine, kes viimased pool aastat on teinud kõik selleks, et mees ei saaks kokku teise lapsega. Kogu see virr-varr pingestab meie omavahelisi suhteid, kuna mina püüan meest ärgitada tegema kõike, et ta isasuhe teise lapsega säiliks. Kui mees teeb pingutusi, siis kaasneb loomulikult sellega eksnaise ähvardavad-mõnitavad telefonikõned jne. Lisaks sellele kaasnevad ka lastele nn "ajupesud", et see mees(nimetab alati nimepidi) pole mingi mees ja vaat, mis ta tegi siis, kui me koos elasime jne,jne. Lisaks nimetab ta mind lastele kauaaegseks armukeseks, kuigi kohtusin mehega peale nende lahkuminekut...jne.
Kuidas peaksime meie käituma, et vähemalt meiega elav laps ei saaks ellu kaasa emotsionaalseid haavu ning ta mõistaks, et tema on ikkagi armastatud ja hoitud. Kas peaksime mehe teisest lapsest nö "loobuma", kuna tema ema seda soovib?Kuidas leida seda jõudu, et mitte lasta eelmisel suhtel meie praegust suhet mõjutada???
Olete mures nii laste, mehe kui kodurahu ja oma pere oleviku ja tuleviku pärast. Kujunenud olukord on kahtlemata keeruline ja kõigile raske. Sellises seisus võiks korraks püüda olukorda eemalt ja emotsioonivabalt vaadata, samuti püüda end korraks ka teise inimese "nahka" panna, et mõista, mis teda ajendab niimoodi käituma.
Teie kirjast nähtub, et Teie ärgitate meest isasuhet hoidma. Kuidas mees ise suhtub ja mida tema teha tahab?
Kui antud olukord muserdab ka meest (mis ilmselt on nii), siis sel juhul, kui tema kurdab või väljendab rahulolematust, oleks esimeseks abiks teda aktiivselt kuulata, s.t. enne oma seisukohtade esitamist peegeldada tema enda tundeid. Sama käitumine oleks asjakohane, kui te tulete lagedale oma ettepanekutega ja tema nendega päri ei ole. Peegeldav kuulamine aitab vabaneda tundepingest ja sel moel on kergem näha,kuidas edasi tegutseda. Samuti aitab see häiritud lapsi toetada.
Paistab, et mehe eelmine naine ei suuda olukorraga kuidagi leppida. Siin ei aita süüdistused, ettepanekud, soovitused a-la mine psühhiaatrile.
Kui suudaksite oma emotsioone talitseda, võiks kaaluda tolle naisega kohtumist neutraalsel pinnal ja ausat eneseväljendust: "Ma näen, et sa oled väga vihane nii minu kui ... peale. Ma saan aru, et sul on juhtunuga raske leppida. Kuid kui .....(kirjeldada naise käitumist, seda, mida ta konkreetselt teeb, mitte oma hinnangut sellele), siis ....(mõju lastele). Loomulikult peaks sellise jutu alustamisele eelnema kokkulepe, et ta üldse on valmis kuulama, et ei hakata vastastikku süüdistama ning peaks selgelt välja ütlema, milleks seda jutuajamist tahate. Ma ei tea, kas see üldse on võimalik, sest see eeldab kummagi valmisolekut.
Nägin kunagi üht filmi, millest oleks palju õppida, kuidas tervatest vastuoludest mehe eelmise naisega jõuda KOOSTÖÖNI. "Võõrasema" oli vist filmi nimi, Julia Roberts oli nimiosas. Tõsi, selles filmis oli oluline roll ka haigusel, kuid J. Robertsi tegelaskuju eneseväljendus ja eneseavamine, aus omatunnete näitamine ja armastatud inimese eest seismine ei saaks kedagi vähemalt puudutamata jätta.
Kui see siiski ei peaks toimima, võiks pöörduda lastekaitsesse, et lastekaitsetöötaja osavõtul organiseerida kohtumine ja kokkulepped, kuidas laps saaks isaga kohtuda. Kui isa ei ole lapsele ohtlik, on isaga suhtlemise takistamine lapse põhiseaduslike õiguste rikkumine. Kui ka sel moel ei õnnestu muutust tuua, tuleb isal oma lapse ja enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.
Et mitte kogu selles jamas hävida, keskenduge oma suhtele ja väärtustele, toetage teineteist, armastage nii, et seda on näha ja tunda. Ka pilk ja puudutus loeb. Eriti raskel hetkel. Avage mehele oma seisukohti, kuid püüdke hoiduda neid peale surumast, kuulake teda ja väljendage temast arusaamist.
Võtke aega kahekesi olemiseks ja perega ühisteka tegemisteks.
P.S. Kas isa saaks lapsele helistada või meilata ning esialgu kasvõi sel moel kontakti hoida?
Tänan heade nõuannete eest.
Pean kahetsusega tõdema, et olen tõesti oma arvamust mehele peale surunud ning pole tihti aru saanud, et miks ta käitub nii, nagu ta käitub...Teie soovitused meest aktiivselt kuulata ja teda mõista on väga head.
Mees tahab oma lapsega koos olla, aga tihti jätab ta jõupingutused tegemata eksnaise ettearvatava käitumise pärast...enda säästmise pärast. Ta saab küll lapsele helistada, aga väga paljudel kordadel kuulatakse kõrval, mida laps räägib ning mida ta ütlema peaks jne.
Eksnaisega kohtumine ja asjadest rääkimine pole teostatav...oleme paar korda kohtunud ning kahjuks on nendest kordadest väga ebameeldivad mälestused.
Olen tihti mõelnud, et kas minul on üldse siin õigust kaasa rääkida, kuidas nemad oma laste elu korraldavad jne. Kuigi jah, üks nende ühistest lastest elab ju meie juures ning igapäevaselt hoolitseme ju meie tema eest.... Korrutan endale pidevalt, et jää rahulikuks, säilita kainet meelt, ära lasku samale tasemele nagu see naine, püüa kasulapsele olla eeskujuks(naiseeskuju), hoida see eelmine elu meie elust lahus jne, aga see on nii raske. Ma ei tea, kuidas need asjad lõpuks lahenevad, aga olen kindel, et need kestavad seni, kuni lapsed saavad niipalju vanemaks, et teevad otsuseid iseseisvalt ilma vanemate kaasabita...kuid sinna on veel palju aastaid...
