Ma olen nii hädas oma prioriteetide paika panemisega. No ei suuda otsustada, et kuidas edasi...
Olen töötav nelja väikese lapse ema ja oma eluga pole ma mitte üks raas rahul .
Ma tunnen, et minu töölkäimine mõjub mu perele väga, väga halvasti. Lapsed on muutunud jonnakamax- õnnetumax, nad ei söö enam alati korralikku toit, sest mind lihtsalt ei ole neile seda valmistamas, kodu on pidevalt segamini, perega ühiseid hetki on minimaalselt ... jne,jne.
Kuna minu töö on selline, et see käib vahetustega ja hõlmab ka pooli nädalavahetusi, ei ole me kaasaga ka pea-aegu mitte kunagi korraga kodus ( temal samuti vahetustega töö). Lapsed lasteaias ei käi (pole lihtsalt kohti , elame Tartus ). Nii et olengi oma töögraafikud nii sättinud, et sel ajal kui mees õhtul tööl, olen mina hommikul tööl ja vastupidi. Noh ja nagu öeldud on mul ka pooled nädalavahetuse täiesti kinni (laup. lausa 12 tunnine tööpäev) siis ei saa me just eriti tihti kõik koos üritustel käia. Hästi loll on ka veel see, et mu töö iseloom on selline, et vahel on vaja välja minna ka oma vabade päevade arvelt...
Ning see toob veel lisapingeid juurde Meie suhted mehega on peale seda kui tööl hakkasin käima, palju ,palju halvemax muutunud.
Ühesõnaga tunnen, et mu pere (mina kaasa arvatud) kannatab sellepärast, et emmet kunagi ei ole. See on väga tõsine asi ja teeb mulle väga haiget.
Et miks ma siis ikkagi tööl käin?
Ei tea, nagu mingi hirm on rongist maha jääda... Majanduslik külg muidugi ka, aga see pole nii oluline, sest mu mees teenib hästi. Ja hirm, et kui nüüd töölt lahkun, siis edaspidi on veel raskem uut tööd leida (samas on see naeruväärne, sest mul pole kunagi olnud töö saamisega probleeme) Ei tea miks olen selliseks põdejaks muutunud?
Siis kardan veel, et kui mina olen kodune, siis ei ole meie perel võimalik võtta nt. pangalaenu, kui see peax mingi hetk valikuks osutuma..... jne, jne. (Tahame tagasi maale kolida).
Samas tean, et mu lapsed (noorim on kõigest värskelt kahene), vajavad mind väga, väga. Mina neid samuti
Mida ütleks kõrvalvaataja?
Ma ei küsi nõu sellepärast, et teha nüüd täpselt nii, kuidas teised arvavad, vaid mulle tundub, et kui ka teiste pereinimeste arvamust kuulen, siis saan ka ise pildi selgemaks.
Kui vähegi võimalik vaheta töökohta.2 aastane on tõesti pisike ,et sellist kraafikut pidada ja loomulikult teistel pereliikmetl pole ka kerge -sinul endalgi mitte.Kui aga on võimalik siis vahel aitab ka lapsehoidja.Majanduslikult on küll nagu on,aga vähemalt tunned sa ise ja su pere koosolemisest taas palju rõõmu. see on ainult minu isiklik arvamus....
Tegelikult tahaks küsida kõigepealt Teilt endalt oletame, et kui selle loo oleks kirjutanud Teie väga lähedane sõbranna/tuttav mis oleks Teie nõuanne temale?
Kirjast loeb välja seda, et olete õnnetu ja rahulolematu praeguse elukorraldusega. Teie jaoks on väga oluline olla perega koos, kuid tööl käimine võtab olulise osa ajast. Väga oluline on siinjuures see, et tööl käimine ei tundu Teile rahulolu pakkuvat teete seda suuresti hirmutundest. Ärge laske oma elu juhtida ebamäärasel hirmul.
Kõrvalt vaadates tundub, et Teie töö korraldus ei ole Teie enda ja Teie pere käesolevatele vajadustele sobiv. Küsin mõnikord psühhoteraapiat tehes inimestelt, kes lükkavad enda ja pere jaoks oluliste otsuste ja muutuste tegemist edasi Mis on see, mis peaks veel juhtuma, et te võtaksite olukorra käsile?.
Kahtlemata on igasuguste muutuste tegemine raske ja energiat nõudev, seega tihti vajavad inimesed kõrvalt olulist toetust ja abi.
Jõudu ja jaksu Teile.
Aitähh vastajatele
Kui sama asjaga oleks ummikus mu hea ja lähedane sõber, siis ilma pikema jututa soovitaksin tal oma elu muuta...
See on kummaline kuidas teisi kõrvalt saab vaadata kaine mõistusega aga kui asi puudutab enda ja lähedaste elu, siis nagu mõistus tõrguks kaasa töötamast.
Alles hiljaaegu avastasin, et ka mina elan selle mõttega : "Kannatan praegu veel ära, küll hiljem olen lastega, küll hiljem olen mehega, küll hiljem ajan enda asju ja kunagi tegelen ehk oma hobidega." Olen sellist mõtet mõelnud kuu kuu järel ja avastasin, et tegelikult ei tule kunagi seda aega, kus saaxin selle kõigega tegelema hakata, mida ma arvan naiivselt kuskil (lähi)tulevikus olevat.
Seda aega ei tulegi kui ise ei võta!
Tõesti - ma ei taha näha seda põhjust, mis VEEL peaks juhtuma, et ma midagi ette võtaks ja olukorda muudaks!
Ma ennetn seda.
.