Armusin mõned aastad tagasi...ka tema oli minusse kõrvuni armunud. Tema hakkas just lahutama, mina olin abielus. Meil oli koos väga tore. Me ei teinudki midagi halba-lihtsalt olime koos ja rääkisime...
Ta tundus nii ideaalne...ta ei tahtnud minu peret lõhkuda, ütles, et liiga paljud inimesed saaksid haiget. Ta ainult korrutas, et oleks me ometi varem kohtunud, et mina olen tema jaoks liiga hea jne.
Ühel hetkel ta muutus. Ta ei tahtnud enam minuga kohtuda. Ta ütles, et ei jaksa enam nii, et tema on pidevalt üksi ja mina lähen koju oma mehe juurde Aga mina olin ju valmis ennast temaga siduma.
Ta oli ise äsja lahutanud ja ütles, et ei soovi, et ka mina peaks selle läbi elama.
Tahtsin teda üllatada ja ta jäi mulle vahele kellegi teisega. Ma teadsin küll, et ta suhtleb vahest teistega, ikkagi tegi see kohutavalt haiget. Samas ei eeldanudki ma, et ta elab mungaelu.
Pärast seda me rääkisime temaga...ta tahtis, et me jääks lihtsalt sõpradeks. Ta ei tahtnud minuga riidu minna. Olin nõus, sest ei suutnud ka ilma temata.
Isegi need põhjused, miks me koos ei saanud olla tundusid tema seletustes ilusad
Sellest sõpradeks jäämisest on möödunud 3 aastat. Tal on nüüd elukaaslane ja ta tahab et me suhtleks ka temaga. Ma ei suuda ta elukaaslasega küll sõbrannatseda.
Mõtlesin, et ei suhtle temaga enam üldse ja siis tuleb mõnikord niii suur igatsus tema järgi meenuvad vanad head ajad. Teda nähes, ta häält kuuldes tundub mulle, et kõik on nii nagu vanasti
Olen püüdnud teda unustada, aga igal tähtpäeval tuletab ta ennast sms-ga meelde.
Tagantjärgi tundub, et ta nagu kasutas mind ära, kuna tal endal oli tookord raske aeg(lahutus).
Tegelikult jäi meie vahel veel palju rääkimata. Mõnikord mõtlen, et ehk oleks sellest abi, kui kõik asjad selgeks rääkida. Tean, et armastan teda ikka veel Äkki peaks talle ka seda ütlema? Viimati kui juhuslikult kohtusime ta punastas kas on võimalik, et temagi tunneb veel midagi? Ma ei jaksa enam mõelda, et äkki kunagi
Olen püüdnud leida kedagi uut, aga võrdlen kõiki TEMAGA ja keegi ei tundu piisavalt hea
Millal ometi suudan ta unustada?
Tahaks olla õnnelik
Lähedaste suhete lõpetamine ei käi kergelt - lihtsalt jalutan minema ja elan kerge südamega edasi. Nii on ka Teie tunded täiesti mõistetavad ja loomulikud. Vahel võib vanadest suhetest ülesaamine aega võtta mitu aastat, see on omamoodi protsess, kuhu käib nii õnnetu olemine, asjatud lootused ja ka leppimine toimunuga.
Teie kirjast tundub, et suhe ei ole lõpetatud. Smsid ja kohtumised teevad haiget, lootus, et ehk jäädakse veel kokku, vastamata küsimused... Lõpetada saate aga Teie ise. Kui süda ütleb, et tahaks rääkida, siis tehke seda Vahel võib olla kasu ka enda mõtetega töötamisest. Võib olla ei olegi vaja meest unustada? See suhe on Teie elus olnud ja seda ära kaotada ei saa. Pigem võiks leppida sellega, et on ilusaid mälestusi ja et on olnud selline etapp, kuid elu läheb nüüd edasi.
Kuigi see ei ole kuidagi lohutav teadmine, siis paraku on ka ikka nii, et aeg annab arutlust. Ei maksa ennast tagant kiirustada ja unustama sundida.
Vahel võib olla kasu ka enda mõtetega töötamisest. Võib olla ei olegi vaja meest unustada? See suhe on Teie elus olnud ja seda ära kaotada ei saa. Pigem võiks leppida sellega, et on ilusaid mälestusi ja et on olnud selline etapp, kuid elu läheb nüüd edasi. 