Mul on väga tugevaid probleeme "lahti/minna laskmisel". Ma meenutan alatihti häid aegu ja tahan neid tagasi. Ma ei suuda nendele EI öelda. Samas nähes poes midagi väga ilusat (raamatut, plaate) ja mul ei ole võimalus neid muretseda (sest muidu ei tuleks rahadega toime) siis ma lihtsalt olen nii õnnetu. Ma üritan end rahustada, et see on kõigest raamat või saa juba üle neist plaatidest, aga miski ei aita. Mõtted vaevavad mind vahel isegi töö juures. Olen üritanud asju positiivselt võtta (Näe, raha jäigi alles, ületasid ennast ning suutsid selle särgi unustada, töö ei ole ju üldse hull, kõik on hästi) Niipea kui olen end kiitnud, hakkan kohe vastupidist rääkima, et mis selles siis head on, tööpäev veel kestab kaua ja...Tean, et kiri sai segane, aga ma olen praegu ka ühe asja pärast tujust ära. Ja ma olen üliemotsionaalne inimene ja ma arvan, et see hakkab mind segama.
Saan aru, et selline mure on Teile väga painajalik ja kurnav. Olete proovinud leida ka positiivseid külgi, kuid ennast ümber veenda pole õnnestunud, leevendav mõju on olnud vaid hetkeline.
Niisiis probleem näib olevat Teie jaoks laiem ja ka kindlast sügavam, kui vaid huvi teatud ala või hobi vastu (nt muusika). Näib, et üritate endale erineval moel heameelt valmistada, kogeda millegi toreda ja meeldiva saamist ning vajate seda pigem emotsionaalsel tasandil, mitte niivõrd konkreetsest vajadusest nende asjade järele. Oletan, et vajate rohkem hoolimist, toetust, armastust ja positiivseid elamusi, kui see Teie elus hetkel olemas on, ning olete hakanud seda endale kirjeldatud viisil pakkuma.
Loomulikult võib olla, et minu oletus Teid sugugi aita ja muret ei leevenda. Arvan, et kui Teie heaolu ja igapäevaelu on häiritud, siis tasub kindlasti ennast aidata ja pöörduda psühholoogi poole, et leida lähenemine, mis just Teile sobib, et tunneksite end elust rõõmu tundvana.
Soovin Teile avastamisrõõmu!
Noh, ma ei suutnud end ületada ja ostsin selle raamatu. Ma lihtsalt armastan neid raamatuid juba väiksest peale. (Loomadest ja loomade käitumisest) Endal on 2 koera ja kilkonn, kellega saan elada läbi neid meeldivaid hetki. Minu jaoks on väga kasulikud pikad jooksud, jalutuskäigud metsas ja mul on hea meel, kui keegi saba liputadest tuleb ja TAHAB mängida, mitte tunne, nagu peaks minu juurde nuuskima tulema. Mehega läksime 3 aastat tagasi lahku, sest ta hakkas tegelema oma asjadega ja minust huvi üldse ei tundnud. Samas kui minu olid rasked ajad ja ma vajasin tuge. Arvan, et mul on lihtsalt kohanemisprobleemid või raske harjuda uute asjadega. Filmides ka, pelgan alati uusi tegelasi ja elan kaasa vanadele. Mul on vist juba lapsest saati probleeme sellega. Vanemad koguaeg tülitsesid ja mina olin peaaegu tähelepanuta koguaeg. Just siis kui tahtsin üksi lugeda või õppida, siis olid nemad mu juures, aga kui mul oli hellusetuju siis olid neil omad problemid. Aga hea oli kuulda lohutavat sõna Aitäh!
