Ma ei tea, kas olen psüühiliselt haige või on mul lihtsalt nii suur omandamisinstinkt, et ma ei suuda oma lapsi kellegagi "jagada," ka mitte laste isaga, tahan et nad oleksid ainult minu omad.
Mul on kaks poega, vanem poiss sündis vallaslapsena. Elasin mehega koos ja ei rasestunud kaua, tahtsin väga last. Kui lõpuks rasedaks jäin mõtlesin, et on parem mehe juurest ära minna, sest tahan, et laps sünniks ainult minule, mitte meile kahepeale. Kolisin oma vanemate juurde, mehele ei rääkinud rasedusest sõnagi.
Varsti sain tuttavaks teise mehega, kes ka minu lapsesse hästi suhtus, aga laps oli siiski ainult minu ja mind ei häirinud, et ka minu uus mees lapse kasvatamises osaleb, olin pigem õnnelik.
Jäin ootama teist last uue mehega ühist last siis. Olin rõõmus, et teiselt lapselt ei võta ma isa ära ja teine laps sünnib tervesse perekonda.
Kui teine laps sündis hakkasin jälle tundma, et ma ei taha, et mees lapsega tegeleb, mees ise tahtis väga lapsega tegeleda ja tegeles ka. Ühel päeval pakkisin oma asjad ja lapsed kokku ning kolisin jälle vanemate juurde, ma tahtsin, et lapsed oleks ainult minu, mind valdas õudne viha kui isa lapsega tegeles.
Minu vanemad aitasid mind ja selle vastu polnud mul midagi, et vanemad saavad las´tega hästi läbi või nendega tegelevad, ainult see häiris mind kohutavalt kui lapse isa tegeles lapsega, ütlesin talle ka tihti vihahoos, et see laps on ainult minu ja mitte tema.
Kasvatasin terve aasta ka väiksemat last üksinda, nüüd oleme lapse isaga jälle normaalselt läbi saama hakanud, ma ei teagi mida teha kui jälle kokku kolime, kardan et lööb uuesti välja minu omamisinstinkt.
Mõlemad lapsed on hästi rahutud ja öösiti ei maga vanem laps siiamaani.
Olen käinud palju arstide juures, aga rahutuse põhjust pole avastatud, eile käisin perearsti juures, kes ütles, et kuna mõlemad lapsed sellised pean põhjust otsima endast mitte lastest.
Kas tõesti on mul midagi viga, kas on veel minusuguseid? Koolis õppisin hästi, töötan meditsiinis ja saan hakkama, aga ma ei oska omale dianoosi panna ega tea mida peaksin tegema.
Vabandan segae jutu pärast, kirjutan laps süles ja tänan juba ette vastuste eest!
Lisan veel. Ei taha oma laste ligi lasta ainult meest ja mehe sugulasi, ei suuda neid oma laste lähedal taluda. Teiste vastu ma vastikust ei tunne, ka kui täiesti võõrad tulevad last tänaval nunnutma või vankrisse piiluma, olen pigem õnnelik, et minu lapsi kiidetakse. Jätan lapse vajadusel meelsamini võõra hoidjaga mitte aga mehe või mehepoolse vanaema või sugulastega.
Veel ei kannata ma mehe ema ostetud riideid ja mänguasju, palju olen lihtsalt minema visanud, sest ma ei suuda neid vaadata veel vähem lapsele selga panna. Isa lapsele peale toidu ja mähkmete suurt midagi ostnud pole, neid kasutan küll.
Oi.
Palun proovi psühholoogilt abi otsida. Sest nii paha kui seda ka öelda pole, on see natuke ikka üleliia. Ma arvan, et see pole normaalne
Sellise käitumisega teed sa õnnetuks väga mitmed inimesed.
Esiteks su lapsed, kel on õigus ja VAJADUS suhelda nii oma isaga kui ka tema poolsete vanavanematega.
Teisex su kallis mees pole seda ära teeninud. Isad armastavad oma lapsi samuti kui nende emadki. Mis tunne sul olex, kui sind oma lastest eemal hoitax? Kohutav - ma arvan.
Samuti on lähisugulastel valus.
Ning nagu ma aru saan, pole sugugi rahul ka sa ise. Muidu sa polex ju oma murega siia pöördunud.
Mul endal on ka mõned sugulased (mehe sugulased) keda väga ei soosi, kuid see on puhtalt sellepärast, et meil on endal eriarvamusi. Ja kui nad minu lastega kohtuvad, siis olen kui süte peal. Kuid seni pole ära keelanud - see ju vaid ajutine kokkusaamine. Muidu aga sellist probleemi ei ole. Ex veidi tähtsamax ja paremax lapsevanemax pean end mehe kõrval küll - see vast emadele omane. Aga nii hull, nagu sinul olukord, pole meil kohe üldse mitte.
Palun otsi abi ja proovi end muuta. Sellest võidaxid kõik
Püüan veel natuke selgitada.
Mis mulle mehe juures peale teise lapse sündi vastu hakkas, oli see, et tundus, et ta hakkas vahet tegema "minu" ja "tema" laste vahel. Kui vanem poiss tahtis oma väikest venda musitada, hakkas mees suuremaga riidlema ja tihti andis ka laksu, et suurem teeb väikesele vennale haiget, üldse kuidagi tundus, et enne oli nagu suuremale poisile superisa, kuigi mitte bioloogiliselt, hakkas nüüd poisiga pidevalt pahandama, et ei tohi titat katsuda, tita voodisse ronida jne.
Mehe emaga olid suhted juba enne sassis, sest temale ei meeldi, et tema pojake peab võõrast last kasvatama, olen kindlasti mingi lits, kuidas ma muidu vallasema olen.
Mees on aga hästi memmekas kui oleme koos, mina ja tema ema ja ämm hakkab näägutama, kaitseb mees alati oma ema, sest ta teab, et kui ta on minu poolt siis tema ema pärast nutab ja mees kardab oma ema pisaraid.
Sellepärast on vimm jah mehe suguvõsa vastu.
Sinu viimane postitus selgitas asju tunduvalt rohkem.
Algul kui jätsid mehe ja ämma käitumise kommenteerimata, tundus tõesti, et sul on mingi tõsine kiiks (vabandan väljendi pärast). Nüüd aga asi palju loogilisem.
Kui ikka ämm väga halvasti suhtub, siis pole sul mingit kohustust temaga koos aega veeta. Siin kindlasti paljud vaidleksid mulle vastu ja ütleksid, et peab ikka proovima ... jne. Aga mina arvan, et kui keegi ikka sind ei salli ja seeläbi ka võib sind su lapse ees mustata, siis ikka pole kohustust küll.
Lapse isaga on aga tunduvalt keerulisem - ta ju ikkagi üks lapsevanematest. Ei tea kuidas teil omavahelised suhted on, aga kui teil on võimalik need asjad sirgeks rääkida, siis võiks seda proovida. Eldan siin, et tahate perekonnana jätkata?
Kui laste vahel hakatakse ebaõiglaselt vahet tegeme, siis mõjutab see lapse enesekindluse arengut kogu eluks ja see on väga tõsine asi. Sellist olukorda ei tohi lubada tõesti.
Tere,
kirja lugedes tabasin ennast mõttelt, milliseks võiks kujuneda Teie suhe lastega siis kui poistel hakkavad tekkima oma lähisuhted? Praegu võib olla selle üle küll veider mõelda, kuid siiski mis siis saab?
Toetan Teid väga selle mõtte juures, et otsida abi erialaspetsialistidelt. Võtmeprobleemiks on Teie poolt kirjeldatud omandamistungi alusmehhanismide teadvustamine ning lähisuhete analüüs. Ikka on elus olukordi, kus oma jõust ja nõust jääb väheks. Probleemi omaks võttes, teadvustades olete teinud juba suure sammu olukorra muutmiseks. Laste arengu seisukohast on iga täiskasvanu väga oluliseks ressursiks. Mida enam on lapse ümber hoolitsevaid inimesi seda parem.
Teie kirja lugedes tundub, et abi peaksite otsima praegu mitte ainult enese, vaid ka oma laste (ja pere) tuleviku pärast.
Loodan väga, et leiate nõustaja/psühholoogi kellega situatsioone detailsemalt analüüsida.
Angela Jakobson
Soovitaks kontakteeruda Tallinnas Haide Antsoniga - haide dot antson at sinamina dot ee
Kui olete mujalt, võite märku anda, millises piirkonnas sooviksite abi leida, ehk teame kedagi soovitada.
