Mure selline, teismelisel tütrel pidi olema tegemist nn "kommidega", need mingid narkootilised asjandused. Tema enda käest ma seda kuulnud ei ole kuid üks temast hooliv neiu võttis minuga ühendust. Olen nüüd mitu päeva mõelnud ja seedinud. Tütar kodus ei ela ja muresid on mul temaga palju. Millestki kindlast ka kinni hakata ei ole, jutule ta mind selle teemaga kindlasti ei võta. Kuna ta on pahuksis politseiga siis on ta kohtunud korra ka kriminaalhooldajaga. Nüüd mõtlengi, et ehk peaks temaga ühendust võtma, sest asi tundub üsnagi reaalne olevat. Mida teha ja kuidas sellega hakkama saada ? Mehele ei ole veel julgenud rääkidagi. Mure suur.suur, suur.
Muidugi on see tõsine mure, seda enam, et ka kontakt lapsega paistab olema kaduma läinud. Hea, et Teie lapsel on sõpru, kes temast sedavõrd hoolivad.
Räägiksin kõigepealt siiski lapsega ja alles pärast seda kriminaalhooldajaga.
Tähtis on rahu säilitada, vestlus läbi mõelda, valida selleks aeg ja koht ning seda mitte kuhugi kaugustesse lükata. Tähtis on teadvustada ka oma hirmud. Mis võib tütrega juhtuda? Millist reaktsiooni kardate mehe poolt? Millist tütre reaktsiooni pelgate? Teadlik olemine aitab nendeks olukordadeks ka valmis olla.
Kus tütar elab ja kuidas temaga valdavalt suhtlete ja kontakti hoiate?
Kui omavaheline kontakt on pingeline, võiks kohtumise leppida neutraalsel pinnal. Oma murest on kasulik rääkida mina-keeles, kasutades ka sissejuhatust. Nt.: Mul on mure, millest tahan sinuga rääkida. Mu jutt ei pruugi sulle meeldida, kuid palun, et kuulad mu ära ning soovin, et oleksid minuga aus. Ükskõik, kui ebameeldiv võiks tõde minu jaoks olla, tahan seda teada, sest vaid nii saan sind usaldada.
Siin võiks väike paus olla. Kui tütar esitab vastuväiteid, püüdke kasutada aktiivset kuulamist, s.t. peegeldage tema tundeid oma sõnadega. Kui ta teatab pahaselt: "No mis sulle jälle sisse läks," öelge rahulikult: "Ma näen, et mu jutt ärritab sind" ja kuulake, mis tal veel öelda on.
Tähtis on, et olete jutuajamiseks valmistunud, häälestunud tütrele ja soovitud tulemusele, et tunnetaksite endas enesekindlust, oleksite veendunud, et ajate õiget asja, varunud kannatlikkust ja suudaksite oma emotsioone ohjata.
Põhijutuajamine võiks olla umbes nii: "Ma kuulsin, et sa kasutad mingeid aineid. Tahaksin sellest sinult eneselt kuulda."
Kui ta midagi ei räägi, selgitage, miks olete mures. Võite lugeda internetist või ajakirjandusest antud teema kohta (ka hiljuti ilmunud "Pere ja Kodu" eriväljaandes "Teismeline", on sellest juttu). Võite öelda nt.: "Ma tean, et paljud noored proovivad mingeid aineid uudishimust või selleks, et ennast paremini tunda. Kuigi narkootikumide ohtlikkusest rääögitakse, ei usu noored tihtipeale, et ka lihtsalt proovimine võiks ohtlik olla. " Kuskil siin võiks küsida otse, kas tema ringkonnas tarbitakse aineid ja kas tema on tarbinud. Liikuge edasi samm-sammult.
Vältige etteheiteid ja süüdistusi. Kui tegemist on ainete kasutamisega või sõltuvusprobleemiga, vajab laps sellest väljatulekul igal juhul Teie meelerahu, hoolimist, toetust ja abi.
Kui ta peaks kõike eitama ja Teil jääb kahtlus, on võimalik teha narkotest.
Kindlasti peaks pöörduma noortepsühhiaatri poole ja ilmselt ka pereteraapiasse.
Teiegi vajate selles tuge ja seda võiksite mehega teineteisele pakkuda. Varjamine ainult suurendaks pingeid.
Ükskõik kui raske ka ei tunduks tütrega otsekontaktis asjadest rääkida, on see esmatähtis, sest ta on ju Teie laps. Asjaomased ametnikud ja spetsialistid on vaid toetussüsteem, neile ei saa panna vastutust ja ootusi kõneluste eest, mis endale raskusi valmistavad. Teie tütar vajab Teilt selget sõnumit hoolimise kohta.
Jõudu ja meelekindlust!
