Tere,
6a tüdruk kardab paaniliselt üksi olla-kodus(mida juhtub väga harva) ja põhiliselt oma toas magama jäämist.Elasime varem 1 toal.kort. ,nüüd pool aastat 4 toal-igal ühel oma tuba.Meil on ka 1a vend kes magab üksi oma toas.
Tüdruku tuba sai koos tema sisustatud,ta on selle üle väga uhke.Aga kui magama on vaja jääda hakkkab ta nutma ja läheb lausa hüsteeriasse.
Kuna lõunat ta enam ei maga ,siis une puudust tal pole.Ta väidab et kardab üks magada ja vargaid (oleme koos vaadanud et välisuks on lukkus ja et mitte kuskil korteris pole peale meie kedagi,ka se ei aita).Nädalaega sai uneteega hakkama aga selle mõju kadus ka.
Tähelepanu saab ta normaalselt,see et väike vend on ei ole suhtumist temasse muutnud,ikka kõik sama moodi,nagu enne venna sündi -koos koristamine,raamatu lugemine õhtuti,niisama rääkimine jne.
Ei oska ise enam midagi teha,ei aita hea ega halb.Andke palun nõu.
Kristiina
Meil on lastetoas selline lamp, mis vaikselt keerleb ja värvilisi valguskerasid üle seinte ja lae laseb. Sellise lambi plus on minu arvates just see, et ta mitte ei anna ainult mahedat öövalgust vaid tekitab ka turvalise, lõbusa meeleolu tuppa.
Ja aitab lapsel mõtteid hirmust eemale viia.
Meid on see aidanud.
Kui oled nagunii valmis kõike proovima, siis see on üks lihtsamaid viise, mida tasuks ka katsetada.
Kõike head !
Jah ,meil ka sama mure ,aga 11 aastase tüdrukuga siis .Kui ütlen ,et ma jätan sulle öölambi põlema ,siis tuleb ta uue jutuga ,et kardab ,et see võib põlema minna ,ärgu ma jätku.
No enam ei oska kuidas sellest hirmust jagu saada.
Päeval on ta veel nõus üksi kodus olema kui vaja ,aga mida õhtu poole seda hullemaks läheb .Ta kardab koguaeg ,et keegi on teises toas,ka siis kui ise oleme kodus .Arvan küll ,et tal on kujutlusvõime niivõrd tugev ,et see hakkab teda juba painama,aga kuidas sellest jagu saada,tahaks ise ka kuulda .
Soovitan uurida lapselt järele miks ja mida ta kardab. Näiteks ma rääkisin lapsele--4 või 5 oli siis-- kaelkirjakust ja mainisin, et ta kael on nii pikk, et saaks vaadata sisse meie 2 korruse aknast. Sellest piisas tõsiseks hirmuks, mis kestis tükk aega. Nüüd on ta 26a ja vahel meenutame naerdes seda lugu. Väiksematele ei ole hea ka kõiki muinasjutte ette lugeda ja õudukatest peaks isegi täiskasvanud kaugele hoidma.
Ma olen püüdnud temaga rääkida ja küsinud ,et mis hirmutab -"ma ei tea" tuleb vastuseks .Et kust sul need mõtted tulevad -"ma ei tea "
Soovitan tal enne magama jäämist mõelda millelegi heale ja rõõmustavale ja räägin ,et meil ei ole vaime ,ega vargahirmu,ega tulekahjuhirmu öölambist -tema vastu ,et "aga ma ikkagi kardan "
No mis sa oskad enam rääkida või teha ?
Laste hirmud seoses magamajäämisega on väga levinud. Eelkooliealistel lastel võib liigitada selle ka eakohaseks hirmuks, mis enamjaolt läheb vanusega üle ilma suurema kõrvalise sekkumiseta. Kui aga hirm on väga intensiivne siis vajab laps abi.
Imemeetodit pole. Meetodeid on ääretult palju tõhus on see meetod, mis toimib. Meetodeid on tõesti loendamatu hulk nagu siit kirjadestki näha, on erinevatel peredel jagada vahvaid nippe, mis neid aidanud. Tõenäoliselt on igal selle probleemiga hädas olnud perel mõnevõrra omanäoline väljamõeldud meetod lapse abistamiseks. Lisan veel mõned võtted lisaks eelpool kirjutajate mõtetele, mida võiks proovida
laske lapsel koletisi/röövleid joonistada
arutage lapsega, et kui midagi sellist hirmutavat juhtub, mis siis saab edasi. Laske tal rääkida oma komaaridest. Küsige: mis on kõige hullem asi mis võiks juhtuda? Kuidas laps ise ja vanemad siis võiksid käituda jne. Üldjuhul hirmud leevenduvad rääkides. Ehk tuleb sellest vestlusest ka hirmuallikas välja on see mõni film vms
uurige täpsemalt, millisest kohast need sissetungijad võiksid sisse pääseda (aknast, korstna kaudu vms). Võite koos lapsega seada koletistele/röövlitele lõksud. Võite minna mänguga veel edasi otsides hommikul asitõendeid jms.
võtke appi lapse kaisuloom, kelle on võlujõud ja kellega koos on lapsel turvaline unemaale rännata.
Kannatlikust ja loovust teile leidmaks just oma lapsele sobiv meetod hirmu vastu.