Ongi selline mure. Tüdruk 16.aastane, alates jaanuarist õpib täiskasvanute gümnaasiumis ning asus ka tööle. Elab kodust eemal kuna suhted vanematega korrast ära. Nimelt ei lubata tal suitsetada ega öösiti kodust ära olla. Nüüd on tal ka pahandused politseis, pealegi suured pahandused, käis koos teiste alaealistega varastamas. Neiu ise ennast eriliselt süüdi ei leia olevat, käis ta oma sõnul nendega vaid kaasas. Kuid politsei on teist meelt. Nemad väidavad et ta on täielikult kaasosaline ja vastuab ka kuritegude toimepanemise eest. Meie saame sellest aru ning oleme mures, tema aga ei leia suurt probleemi kuskil olevat. Nõustaja juurde ei ole nõus minema, koju ka mitte, vanematega suhelda ei taha, koolis ei käi, sinisel lehel juba kaks nädalat. Kui suhtleme läheb vestlus alati tuliseks ning kuna ta elab kaugemal pole võimalik ka näost-näkku rääkida. Kodus veel mitu nooremat last ning emal kool ja töö ning isa ka tööl. Tahaks kuidagi temaga toime tulla, talle abiks olla, teda aidata . Kuid kuidas, kui ta jutulegi õieti ei võta. Olen tema ema. Väidab vanaemale et on oma pahandustest teadlik ja saab ise nendega hakkama ning sai valusa õppetunni. Räägib et tahab ennast muuta ning oma elu korda saada, samas elab edasi nende samade noortega koos ühes parajas urkas ning käib arestimajas ühte kaasosalist külastamas ! Mulle ei tundu see päris seda moodi et ta tahab ennast muuta kuid tema arvates on kõik hästi. Kas ma ei saagi siis midagi teha ja pean selle olukorraga leppima ? Politseist öeldi meile et varsti kutsutakse ka meid ülekuulamisele ning asi läheb kohtuni välja. Olen suures mures. Oma elukohaks andis ta selle aadressi, kus ta peatub ning politsei määras talle sealt lahkumise keelu st. kauem kui 24 tundi sealt eemal viibida ei või. Kui küsisin kas alaealine ei peaks selliste probleemide pärast kodus olema öeldi politseist et tema andis selle elukoha ja nii ongi. Mida teha , mõistus on otsas, süüdistan ennast, et pole suutnud last kasvatada kuid ega see ei aita.
Raske on lugeda kirju, kus olukord näib vähe lootusi pakkuvat ning mure suur. Niisiis, tunnete end süüdi vanemana ja muretsete tütre edasise elu pärast. Jah, süüdlase otsimine ilmselt praegu ei aita, see, mis tehtud, seda ei saa enam olematuks teha. Küllap aga mõtisklete selle üle, kuidas nii on läinud ja mida nüüd, praeguses olukorras teha. Kahtlemata soovite oma tütrele parimat ja hoolite temast ja tema tulevikust.
Ei hakka oletama, kuidas on nii läinud, et tütar eelistas kodunt lahkuda ja et temaga on praegu raske jutule saada. Võimalik, et suitsetamisele ja soovile öösiti kodunt ära olla võis veel midagi eelneda, mis on raskendanud teineteise mõistmist ning viinud soovini elada mujal, tunda end hästi just selliste sõpradega ja elada sellist elu nagu ta on valinud.
Praegu näib väga oluline olevat, et Teie (või vanaema, seega keegi, kellega tütar siiski räägib) ei kaotaks tütrega kontakti ning siis edasi on peamine sammhaaval liikuda teineteise mõistmise ja usalduse suunas. Kuidas seda aga saavutada?
Esmalt on oluline anda tütrele teada, et vaatamata juhtunule (kodunt lahkumine ja seaduserikkumised) hoolite temast väga, olete mures ja soovite temaga koos arutleda, mis saab edasi. Selleks on talle oluline pakkuda võimalust kõik oluline ära rääkida - mis on see, mille pärast ta end kodus halvasti tundis, milline on tema elu praegu, mis on talle oluline, millisena näeb tulevikku, kuidas näeb suhteid Teiega, mida vajab jne. (kui tõeliselt soovite temast aru saada, siis kindlasti kasutada aktiivset kuulamist, st mitte vahele pakkudes oma arvamust, kriitikat ja süüdistusi). Kuulamine ei tähenda, et Te kõigega nõustute, peamine on see, et tütar saaks aru, et temast on aru saadud ning ei mõisteta hukka (nt. sa tundsid end kodus halvasti ja sulle näis, et sind keelati ja piirati liialt, sulle näis, et sinu soovidega ei arvestata jne. seda kõike vastavalt sellele, mida tütar väljendab.
Alles siis, tuleb kõne alla, et ta nõustub vastu võtma ja arvestama Teie arvamust. Oma muret ja mõtteid väljendades proovige väljendada, kuidas see olukord Teile on mõjunud (mina-keeles, nt: olen väga mures, mis edasi saab, ma väga sooviksin, et sul oleks kodus hea elada, ma tahaksin väga sinust paremini aru saada mul on väga kahju, et me oleme tülitsenud ja ma tahan seda muuta, mul on raske leppida sellega, et oled valinud elamise kodunt eemal jne. ).
Isegi parimate kavatsuste korral ei õnnestu lapsi muuta, kui nad ise üldse ei taha ning puudub vastastikune usaldus. Kindlasti ei õnnestu lastega häid suhteid kujundada võimu või ähvardusi kasutades, oma tahtmisi ja arusaamu peale surudes. Aidata saate tütart siis, kui ta nõustub sellega, et vajab Teie abi (sh nõu, mistahes moel tuge) ja soovib seda vastu võtta. Kuigi näib, et tütar justkui ei saa aru olukorra tõsidusest ja ei näe probleemi, siis ei pruugi see siiski nii olla. Küll aga võib ta osutada vastupanu, kui tema ellu sekkutakse viisil, mis talle on vastumeelne, noored soovivad tunda end iseseisvana, protestimine on teisemeas loomulik ning seetõttu on neid ka raske aidata.
Kirjast võib oletada, et Teie tütar soovib võtta oma teo eest ka vastutust - mõistab oma tegu hukka ja peab seda valusaks õppetunniks ning avaldab soovi end muuta.
Nagu ma aru saan, siis praeguses olukorras soovite eelkõige seda, et tütar koju tagasi tuleks. Hea on, kui oleksite teadlik, mille poolest see Teile oluline on, just Teile. Tema on praegu ilmselt teist meelt, nagu juba öeldud, on esmalt tähtis, et te saaksite sellest rääkida.
Lõpetuseks veelkord - tütre aitamiseks on esimene samm suhte parandamine.
Teile näib, et tütar ei näe probleemi ja ei soovi ka nõustaja juurde minna ning Teie emana siiski olete mures, tunnete, et peaksite midagi ette võtma. Usun, et abi võib olla sellest, et Teie ise pöördute psühholoogi poole, kuna soovite olukorda muuta ja näete probleemi.
Usun siiralt, et suhteid on võimalik muuta ning mis ka ei juhtuks, ema ja tütrena jääte teineteisele oluliseks.
