mul mure mis tegelikult võib sellena näida tõesti ainult mulle meil on pisike tüdrukutirts kodus kes 2,5 kuune.ise olen ennast täielikult temale pühendanud.ei ole hetke kus laps oleks järelvalveta,ehk on see minu väike kiiks,kuid las see jääda.. mure seisneb aga selles,et mulle tundub et mu elukaaslane ei hooli piisavalt lapsest.olen küll mõelnud et ehk selline arusaam tuleneb sellest et ise olen liiga palju lapsega.ei olegi ju loogiline et mu mees ka saab 24 tundi järjest end lasega siduda.kuid siiski oleks tal võimalik veel rohkem lapsest välja teha kui ta seda praegu teeb.meie pereelu on viimase peal muidu,oleme väga õnnelikud ja kõik on paigas.aga mind painab ja vahest teeb lausa haiget et miks ei võiks tulla mees töölt koju ja esimese asjana lapse juurde tulla,mitte minu.miks ei võiks ta vahelduseks oma tegemised katki jätta ja tulla võtta ISE laps sülle.miks ei võiks ta pakkuda vahest väja ideed et kalli mine tee endale vanni (näiteks),ma hoian ise tibut.MA VAJAN ET TA ISE TAHAKS LAST HOIDA,mitte et mina pean minema ja lapse talle sülle panema.aga mulle jääb pideval mulje et ma sunnin last talle peale,kuigi ma tean et see tegelikult nii ei ole..väga segane kiri tuli vist,lodan et saate aru ja oskate idata,kuidas panna meest rohkem lapsele mõtlema,kui selline asi on üldse võimalik.sest ma ei taha sundida teda midagi tegema,ma just tahan et tema tahaks.. )) olen temaga korduvalt sellest ka rääkinud,selle probleemi peale ütleb elukaaslane et see aeg kui temalast hakab hoidma tuleb siis kui ta enam ei nutanimelt meil hirmsad gaasivalud..eile kui mees voodi tuli küsisin rahulikult tema käest et mis ta pakub,kui palju ta täna last nägi/tegeles temaga.siis vastas mees ausalt et arvab um 5 minutit..tean et ta hoolib lapsest,teeb öösel süüa kui vaja,toob poest mähkmeid kui vaja,aitab nõusid pesta,tube koristada..kõik on viimase peal,aga seda mida mu silmad kõige rohkem näha igatsvad,pole olnud veel.tihti vaatan meie sõpruskonnas kuidas isad lapsi sülle võtavad,uhkustavad nendega,see teeb mulle väga haiget..tahest tahtmata viib see mure iga päev mu tuju.on kellegil veel selline mure või tuleb välja et ainus mure siin olen mina?
Kallis lilleke!
Sul on suurepärane mees. Lihtsalt enamikel meestel on kergem kui laps pole enam täitsa tita. Nad kardavad midagi valesti teha, sest nende jaoks on see liiga õrn olemus, kellega raske kontakti saada (nemad ju ei olnud rasedad ega toida rinnaga). Anna mehele aega, ära võrdle teda teistega (nendel on kindalasti omad miinused olemas, mida Sinu mehel pole) ja ära oota, et ta hakkab ise Su mõtteid lugema, kui Sa natuke puhata soovid. Meestele peab kõike ütlema ja mitte teha asja keerulisemaks, et "kui ma ütlen, siis surun peale", vaid lihtsalt rõõmustada, et Su kõrval on inimene, kes on abivalmis ja kallis Sulle.
Loomulikult soovime naistena näha, et laps läheb isale igati korda.
Naistele tundub endast nõrgema eest hoolitsemine olema omasem, lihtsam. Meestega tõepoolest veidi teine lugu. Kui pisike hakkab nutma, tunneb mees sageli abitust. Lapsel on midagi viga. Mis juhtus? Kas tal valutab kuskilt? Kõht tühi? Kõik paistab ju korras olema, kuid ikka ta nutab. Meestele ei meeldi olla olukorras, kus kontroll kipub käest libisema. Nii nad parem vädivad selliseid pisikesi tegelasi, kel paistab emmega mingi salakeel olema - no vähemalt emad saavad reeglina esimesest nutunoodist aru, mida vaja on.
Samuti ei oska paljud mehed monoloogi pidada - pisikese lapse sõnatu vastusuhtlemine on nende jaoks üpris keeruline. Arvatavasti selle pärast, et erinevalt emadest ei veeda nad 24/7 koos lapsega. Lapsega julgevad ja tahavad nad tegeleda alles siis, kui too juba verbaalselt suhelda suudab.
Lisaks sellele on mehed vahel veidi kohmakamad - nad kardavad lapsele haiget teha, maha pillata, asendit vahetada. Pisike on nii õrn ja kaitsetu ning mehe suured ja tugevad käed seal ümber mõjuvad kõrvalt vaadates küll südantsoojendavalt, kuid mida tunneb nende käte omanik.
Loomulikult ei tähenda see seda, et kõik mehed kirjeldusele vastaks. Samuti ei tähenda sellised märgid veel, et isa oma last ei armastaks.
Emadus on bioloogiline, isadus sotsiaalne roll - emadus sünnib koos lapsega, isadus aga kujuneb aja jooksul. Andkem siis sellele aega.
usu,mehed hakkavad lastest rõõmu tundma rohkem siis,kui nad on juba suuremad.mul oli sama pobleem,kui jonnis ,siis oli minu laps.nüüd on tüdruk 14 ja issi armas tütreke,kes on ilus ,tark ja kellel pidavat olema haruldane huumorisoon.tunnistusepäeval on isa kohal kohe aupaiste.ja see teeb minulegi rõõmu.
meil on pisike tüdrukutirts kodus kes 2,5 kuune.ise olen ennast täielikult temale pühendanud.ei ole hetke kus laps oleks järelvalveta,ehk on see minu väike kiiks,kuid las see jääda.. 
nimelt meil hirmsad gaasivalud..eile kui mees voodi tuli küsisin rahulikult tema käest et mis ta pakub,kui palju ta täna last nägi/tegeles temaga.siis vastas mees ausalt et arvab um 5 minutit..tean et ta hoolib lapsest,teeb öösel süüa kui vaja,toob poest mähkmeid kui vaja,aitab nõusid pesta,tube koristada..kõik on viimase peal,aga seda mida mu silmad kõige rohkem näha igatsvad,pole olnud veel.tihti vaatan meie sõpruskonnas kuidas isad lapsi sülle võtavad,uhkustavad nendega,see teeb mulle väga haiget..tahest tahtmata viib see mure iga päev mu tuju.on kellegil veel selline mure või tuleb välja et ainus mure siin olen mina?