Olen 30-aastane naine. Mul on kaks last (5-aastane poeg ja 2-aastane tütar), olen õnnelikult abielus, mul on väga hea töökoht, ilus kodu ja hea haridus. Ometi olen ma päevad pinges ja peavalus.
Minu mureks on, et ma pean pidevalt midagi tegema, saavutama, et end hästi tunda. Näiteks. Kui olen lapsega sinisel lehel ja päev otsa tõesti ei tee midagi - mitte midagi tegemine tähendab seda, et teen lastele süüa, hoian kodu korras, ravin haiget last - tekib mul kohe sügav masendus. Näiteks kui ma pole tööl mõnda aega midagi väga tulemuslikku teinud, tekib mul stress, masendus, pea hakkab valutama. Kui ma töö, kodu ja laste kõrvalt pole jõudnud mõnda aega arendada edasi oma doktoritööd, ka sellest tekib mul psüühiline pinge.
Saan aru, et minu sisemine sund pidevalt midagi teha, saavutada, ei ole normaalne. Kadestan ja imetlen inimesi, kes oskavad olla õnnelikud ja endaga rahul hoolimata sellest, kui palju nad korda jõuavad saata.
Enda päevad olen planeerinud kella 8-st hommikul kuni südaööni, mahutades sinna täispika tööpäeva, tund aega teadustööd, 2 korda nädalas keeltekooli, 2 korda nädalas trenni (et ikka heas vormis ka olla), lastega mängimise (kardan olla halb ema, sellepärast mängin nendega igal õhtul vähemalt 30 minutit), söögitegemise, kodu koristamise, mehe eest hoolitsemise (äkki ma ei ole piisavalt hea abikaasa?), lastele unejutu ja veel mõnda. Õhtuti püüan kindlasti lugeda ka ilukirjandust. See loetelu ei ole siin ära toodud selleks, et saada kiita.
Vastupidi - ma tean, et teen seda kõike sisemisest ebakindlusest. Kindlasti ei ole seda tekitanud minus abikaasa - ta on truu, armastab mind, ei tee etteheiteid ei minu ega kodu kohta; välja arvatud see, et ta püüab mind mõistusele kutsuda, et ma kõiki pakkumisi, projekte vastu ei võtaks ja üldse liiga palju ette ei võtaks.
Saan ka aru, et selline endalt maksimumi nõudmine ja selle maksimumi mittetäitmisest tekkiv tugev stress tulenevad meediast ja meie edule suunatud ühiskonnast. Mõistusega saan sellest kõigest aru
Aga ometi ei saa ma muuta, et ma nii tunnen. Praegugi olen seda muret kirjutades "raisanud" väärtuslikku tegutsemise aega ning juba tunnen, kuidas süümepiinad maad võtavad.
Mida peaksin ette võtma? Kuidas saaksin alandada nõudmisi iseendale? Õppida end armastama ka siis, kui ma vahel päev otsa lihtsalt voodis laman, kommi söön ja muusikat kuulan?
Tahtsin veel lisada põhjuse, miks ma kirjutasin. Nimelt tekib mul vahel hirm läbipõlemise ees. Kardan, et äkki ühel päeval muutub pinge (hirmust olla puudulik) nii suureks, et kaotan kontrolli oma mõistuse üle. Kardan vaimset kokkukukkumist.
Tänan, kui võtate nõuks mu murele vastata!
Olete tubli, aga kujutan ette, et pika aja jooksul on selline elu pigem stress Teie närvidele/organismile.
Ma arvan, et see soov olla "kõige asjalikum", mis võrdub Teie jaoks ka "kõige parem" tuleb Teie lapsepõlvest.
Üritage mõista/meenutada, mis hetkel Te sisendasite endale, et peate kõigega hakkama saada, et ei tohi hetkekski "laisk olla" ja lihtsalt vaadata, kuidas linnukesed oksa peal hüppavad ja lapsed mängivad...
See sisemine ebakindlus võib tulla hirmust
*olla oma ema moodi, kes jõudis alati kõike
*olla oma ema moodi, kes ei jõudnud asju õigel ajal teha
*olla halb perenaine, kui pidevalt ei hoia kodu ideaalselt puhtana
*olla .....
eks Te ise võite edasi mõelda, milline nimekiri peegeldab Teie hirme.
Ja kui Teie näete oma hirmude nimekirja, kui Te näete oma "vaenlaste näod", siis Teil on kergem nendega võidelda.
Te peate aru saama, et Teie eesmärk ei ole olla ideaalne, vaid olla terve.
Ma saan aru, et on raske mitte mõelda tegemata töö peale ning selle tõttu võite enda jaoks "tööplaani" teha, kuhu panete kirja rohkem vaba aega.
Näiteks, kui varem oli teadustöö iga õhtu, siis plaanis on nüüd kirjas ainult 3-4 korda nädalas. Või trenni asemel lähete lastega õue jne. Eks Te ise otsustate, mida võib ka harvem või teistmoodi teha.
Elu on alati raske muuta, aga ma soovin Teile järjekindlust ja julgust enda elu lihtsamaks tegemise teel.
Mul on sulle üks palve, karjäärinaine. Palun lase lastel endil otsustada mida nad peale lasteaeda teha tahavad ja kas üldse tahavad!!!!!Palun ära planeeri laste päevi vaid kuula, mida ja millal nad on huvitatud millegi tegemisest.
Kas sa suudad rahulikult pealt vaadata nt. meest kes saab rahulikult peale tööd istuda ja telekat/lapse jne.vaadata ja näiliselt mitte midagi teha?
Kirjelda mis hakkab juhtuma kui sa magad poole lõunani koos haige lapsega?Pere laguneb? Kaotad töö? Mida sa konkreetselt kardad? Oma mõtteid? Kas võib nii olla, et tegeled paljude asjadega aga süvitsi mitte millegagi ja sealt su rahutus?
Tere Külaline.
Vastan Su küsimustele.
Kui esimene laps läks lasteaeda, siis ei olnud meie perel valikut - rahaliselt. Nagu suuremal osal eestlastel, ei saanud ka minu laps olla kooliminekuni kodus. Teine laps läks lasteaeda (sõime) sel sügisel 2-aastasena. Talle ei ole sealkäimine vastumeelne.
Plaane lastega teeme ikka koos, mitte mina üksi.
Jah, kui mu mees rahulikult istub, on mul selle üle ainult väga hea meel. Tal on tööl palju pingeid, on hea, kui need koju ei kandu.
Kui ma magan poole lõunani, siis mul hakkavad süümepiinad. Ma ei saa seda ratsionaalselt põhjendada, miks, aga need hakkavad. Pere ei lagune, tööd ei kaota.
Hirm on irratsionaalne. Ma ei usu, et rahutus tuleb Sinu pakutud põhjusel. Teadustööga tegelen väga süvitsi, kui Sul on aimu, mida doktoritöö tähendab (ja sellele eelnenud magistritöö ja teaduslikud publikatsioonid).
Tuttav teema, saan sinust täiesti aru. Olen vahel samamoodi tundnud. Kuigi minu tööl on kiired perioodid ja rahulikumad perioodid. Ja praegu on rahulikum. Ja on vaikne meeleheide, et päevad on üksluised ja tahaks rabelemist , kaalun ka vaikselt millegi huvitava õppimist.
Aga mõtle, kui Sa sellist elu kärsatamist tahad, siis on sul praegu lihtsalt selline kärsatamise aeg. Hirmudega tegelemine on väga ok, ja mõtlemine, kui ma ei tee seda, siis mis saab ja kui teen, mis siis saab - kirjuta ketid hästi pikaks ja vaata kuhu välja jõuad ja milliseid valikuid tahaksid teha. Alati on mitmeid valikuvariante. Mine mehega üheks päevaks-ööks spasse. Katsu leida sisemine rahu, kuigi see on raske. Hingamisharjutused on head.
Doktoritööst pole mul aimugi sest ei pea ennast nii targaks, et ühiskonnale sellest midagigi kasu oleks.Olen ühes väikeses masinavärgis oluline mutrike ja seega oma positsiooni üle uhke ja rahul.
Nõustun laalega kes soovitab sul siiski mõelda või lahti kirjutada oma irratsionaalsed hirmud. Kui süvitsi tegelemine on omane siis leia tõeline põhjus.
Hingamisharjutuse osas olen jällegi laalega nõus. Ise tegelen natuke joogaga ja olen saanud sellest suurt rahulolu ja mõistmise oma eksistentsi üle siin ilmas.Teekond üles leidmaks tõelist mina on veel pikk aga olen sinnapoole teel.
Jõudu sulle, karjäärinaine ja armastust ja rahu su hinge.
lugesin karjäärinaise muret ja sellest tekkis minul oma mure minul tulid nüüd süümepiinad et ma midagi ei tee.olen lapsega 24 tundi järjest ja 7 päeva nädalas..ja ma isegi ei tee vahest süüa,muretsen peamise valmis et kui mees koju tuleb,paneb asjad tulele.muidugi kodu on puhas ja korras,ei ole lohakas..aga tunnistan et kõik minu aeg kuulub lapsele ning vahest siiski tunnen et ei tegele temaga piisavalt.. tekkis täiesti alaväärsuskompleks lugedes karjäärinaise elu
Tere, karjäärinaine! Kirjutate, et kihutate ennast tagant, kuigi mõistusega saate aru, et võiks kuidagi teisiti...
Tunded tulevad alati pärast mõtteid ja peale teadlike mõtete kihutab meie peast läbi hulk automaatmõtteid. Need on alateadlikud ja mõjutavad meid nii, et me ei saa aru, mis sellise tunde tekitas. Nende mõtete taga on sügavad veendumused - uskumused, mis on meile sisse kasvanud/ kasvatatud ja nendeni jõudmine on tõsine töö. Sellised veendumused tekivad sageli teismeeas ja on seotud tugevate tunnetega. Nad võivad tekkida teiste juttude või oma kogemuste põhjal. Näiteks kuulsite kellestki, kes jäi elu hammasrataste vahele ja kelle kohta öeldi, et ta ei pingutanud piisavalt, elas liiga palju endale. Noorena võisite endale tõotada, et mina pingutan kogu elu, et midagi sellist minuga ei juhtuks. See mõte võis vaid korra teil peas olla, kuid nüüd ta dikteerib teile eluviisi. Sama mõjuga võivad olla vanemate hoiatused soovitused. Püüdke meenutada, mis olid need vanasõnad- kõnekäänud, mida teie kodus kasutati. Kas sealt võib tulla teie vajadus pidevalt toimekas olla. Kui te ise neid mõtteid ja uskumusi ei leia, siis otsige abi nõustajalt, kes valdab kognitiivset teraapiat. Tema aitab teil neid mõtteid - uskumusi leida. Kui ise mõnel uskumusel sabast saate, siis pange see uskumus kahtluse alla. Oletame nt, et teil on selline uskumus: "Kui ma puhkan, siis ma pole piisavalt teinud, et võiksin edukas olla." Kahtlused: Kas need, kes on edukad, tõesti ei puhka. Tegelikult on ju vastupidi - kes puhkab, jõuab hoopis rohkem ja edukamalt teha. Kui ma ei puhka, siis ma kurnan ennast ära ja võin haigeks jääda ja siis ma ei saa üldse töötada ja ka laste eest hoolitseda. Lisaks eelnevale võiksite kohe teha algust hingamisharjutusega. Seda tehke 2-3 korda päevas ja kindlasti voodis enne uinumist. Põhimõte selline, et väljahingamine peab olema kaks korda pikem kui sissehingamine. Sissehingamine peaks jääma loomulikuks nagu siis, kui te ei jälgi oma hingamist. Kuidas seda teha. Kui alustate sissehingamist, siis lugege mõttes numbreid kaasa. Vastavalt lugemise kiirusele saate tõenäoliselt tulemuseks kahe või kolme, seejärel hingate välja nii aeglaselt, et saate numbreid lugeda nelja või kuueni. Selliselt võiks hingata 10 - 15 korda järjest, siis pidada pausi ja korrata veel. Eesmärk on, et rahulikus olekus omandada hingamise rütm ja siis kasutada seda , kui olete närvis. See hingamine rahustab ja toob hea enesetunde. Soovitan proovida. Kui enesetunne halveneb, siis hingate tõenäoliselt valesti (hingate liiga kiiresti ja sügavalt ja tekib tunne nagu siis, kui puhute õhku mõne palli või mänguasja sisse. See pole ohtlik, kuid on ebameeldiv)ja tuleks lõpetada. Muidugi võib minna õppima spetsiaalseid hingamisvõtteid, kui see on võimalik või tegelda erinevate võimlemistega (jooga ja muud idast tulnud võimlemised). Jõudu lahenduste otsimisel, sest elu eesmärk on olla õnnelik!
Kallis Külaline, kellel tekkisid süümepiinad!
Sa oled õnnelik inimene - Sul on laps ja Sulle meeldib temaga tegeleda! Rabelemine mingil müstilisel karjääriredelil on kõiksuse seisukohast väga tühine. Kõige tähtsam asi, mis elus korda tuleb saata, on olla hea ja hoolitsev oma lähedastega. Ma arvan, et minu rabelemine tulenebki lapsepõlves saadud kompleksidest. Kadestan inimesi, kes elavad kompleksivabalt, ei pea püüdma seitset nahka, et end normaalsena tunda. Ole tänulik, et Sina oma elu oskad elada, võin Sulle öelda, et sellised rabelejad nagu mina tunnevad rohkem seesmist tühjust. Seda ongi vaja oma pingutamisega täita, aga paradoks on selles, et seda ei täida kunagi ära.
Ära siis tunne alaväärsust, just Sina oled minu arust täisväärtuslik naine Lõpuks me sureme kõik ja ma ei usu, et keegi pärast surma pilveveerel meie CV-d kontrollib, kas ikka oli piisavalt edukas elu
Päikest ja soojust Sulle Sinu igapäevastes toimetustes!
