olen mõnikord raskelt hädas oma sisetundega, et olen veel laps. Kuigi vanust juba omajagu, lähenen viiekümnele, on aegajalt esinev abitusetunne ja ise mitte otsustada tahtmine niiiiii suur.
Tean tagamaid ja põhjuseid. Mul on väga armas psühholoog, kellega olen oma "sisemise lapse" harjutust teinud , nii et ma tegelikult ka tean et, mu sisemine mina vajab hoidmist ja kalli ja süllevõtmist- mida lapsena ma vähe kogesin.
Aga kirjutasin siia põhjusel, et kas on Teid ka teisi, keda mõnikord painab abitusetunne ja hirm, ja milliseid nippe Te sel puhul olete kasutanud. Ootan väga vastuseid.
tuleval aastal saan 40. aegajalt tunnen samuti kui sina end täitsa lapsena ja oi kuidas ei tahaks otsustada. teadvustan samuti tagamaid. ka minu vanemad ja eriti ema ei liialdand just eriti füüsilise lähedusega. mind aitavad mu oma lapsed. nad on vanuses 7-4 a, 3 tk. neid ma kallistan alati kui nad aga soovivad. ja nemad tunnevad ka väga hästi ära millal mind on vaja kallistada. emaga on mul suhted senimaani suht keerulised, ka abikaasa pole ülearu kallistamishuviline. või õigemini ebakõla seisneb selles, et mina olen hulka enam kallistamise ja kaisuhuviline kui mu kaasa, temal käib see hooti, aga minul alalõpmata. kallistamine on väga tervislik tegevus ja selleks tuleb omale seltskond leida, olgu need siis lapsed (omad või kellegi teise, vahet pole) või sõpruskond-mõttekaaslased. tuleb need inimesed leida ja ükskord isu täis kallistada. kohe andunult ja südamest. ja vat siis aitab mõnel hetkel juba nende hetkete meenutamisest. mu arust ongi oluline just see kallihimu füüsiliselt täide viia, end kogeda reaalselt situatsioonis kus sina hoiad kedagi ja sind hoitaks. siiralt.tagamõtteta. loodan väga et leiad sobiva seltskonna kallivajaduste väljaelamiseks. siis kaovad ka hirm ja abitustunne. nii ütleb minu senine elukogemus (niipaljukest kui teda nüüd parasjagu on).
Kallid , igavesti lapsed! Peeter Paan kadestaks teid tõsiselt. Loore, kirjutate, et olete hädas sisetundega, et olete veel laps. Mis selles tundes siis halba on? Kas kuskil on teie sisemine lapsevanem, kes loeb moraali."Ise juba nii vana ja käitub nagu..." Aeg ajalt on ju tore nautida oma sisemist last, kes tahab elu võtta kergelt ja otsustamisvabalt. Lubage endale seda olekut ja ärge laske sisemisel vanemal ennast hurjutada. Kui olete saanud oma sisemise lapsega koos olla, siis on lihtsam minna üle täiskasvanu tasandile ja teha mõistlikke ja täiskasvanulikke otsuseid. Võib olla on kergem, kui võtate igal nädalal mingi aja kus lasete oma sisemisel lapsel valitseda ja ei mõista ennast selle eest hukka. Me ei pea oleme korralikud surmtõsised täiskasvanud, kes küürus suurte mõistlike kohustuste koorma alla vaarume eluteel edasi. Õnnitlege ennast, et teie sisemine laps on teiega ka täiskasvanu eas.
meie lapsed on kõik poisid. nüüd, kui ainuke lapselaps, viiene tütarlaps üha rohkem minuga koos on, hakkan tõmbama paralleele oma lapsepõlvega. kui pojad olid väiksed ei leidnud ma ikkagi seda last endas üles. aga nüüd olles koos tüdruklapsega tunnetan ennast viiesena, oskan analüüsida oma selleaegseid hirme ja muresid, ebaõnnestumisi ja rõõme. see on tõeline avastuste maa, tuletasin suvel isegi meelde liivakastis käe ja jalakoopad, olin nede tegemise täiesti unustanud. ma ei vahetaks ühtegi ükskõik kui heapalgalist karjääritegemise võimalust tundidega oma lapselapse heaks. just see on mu suurim karjäär ja palgakõrgendus! ilusat uut aastat kõigile vanaemadele!
