|
Eve
Külaline
|
|
Postitatud 01.12.2006 kell 22:21
|
Tänu asjaolude kokkusattumisele leidsin oma pere ootamatust olukorrast. Ja hoopiski mitte meeldivast!
Kuna meil on üürikorter, sõltume me paljuski korteri omanikust. Nimelt otsustas tema, et stabiilne igakuine lisaraha teda ei huvita ja et ta tahab hoopis oma korteri maha müüa. Noh mis seal ikka, ega saa ometi seda inimesele ette heita. Aga tõelised katsumused algasid siis, kui hakkasime uut elukohta otsima.
Kummalisel kombel kaob kõigil väljaüürijatel silmapilkselt huvi meie kui potensiaalsete üürnike vastu, siis, kui nad saavad teada, et meil on neli last. Küll tuuakse vabanduseks liiga värske remont või vaikusearmastus jne. jne. See ei lähegi nagu korda, et oleme majanduslikult kindlustatud (mõlemad töötavad), väga korralike elukommetega, alkoholi ja suitsuvõõrad - ühesõnaga minu arvates vägagi kena eesti pere.
Mis ometi toimub?
Kust tulevad sellised eelarvamused?
Ma olen alati olnud oma pere üle uhke ja ausaltöelda üllatab inimeste selline suhtumine.
Huvitav oleks teada kas on veel selliseid suuremaid peresid, kes on saanud (ebaõiglaste) eelarvamuste ohvriks. Mina olen igatahes üsna üllatunud. Olen vist parandamatu sinisilm olnud 
|
|
|
Emmeliina
Külaline
|
|
Postitatud 02.12.2006 kell 15:32
|
|
oleme füüsiliselt neljalapselised olnud 1989-1995 st.kuus aastat, siis läks vanim poeg kaitseväkke. selle aja jooksul ja loomulikult ka pärast seda olen kuulnud enda kohta nii head kui kurja. head jagavad rohkem peretuttavad, kurja ja mõistmatust sajatavad sugulased ja naabrid, ka minu ema, kes otsib igas veas süüd selles, et meid ikka nii palju on. Meie suurim viga oligi see, et jäime elama kortermajja ja ei hakanud õigel ajal oma elamise peale mõtlema. Nüüd 50-sena mõistan, et suur 100 ruutu erastatud korter ei ole suure pere kodu ideaalvariant. Olime naabritel liiga palju jalus, küll lapsed, küll nende sõbrad. Sellele vaatamata oleme ka meie oma pere üle uhked, aga tulevikus lapselapsi tahaks ikka oma aias taga ajada ja teha seda valjusti naerdes, mitte kikivarvul.
|
|
|
elli
Külaline
|
|
Postitatud 05.12.2006 kell 15:20
|
Kujutage ette lapsi vanuses 6,4, 2a ja päris pisike. ON ju palju.
Aga kui esimese ja viimase vahe on näiteks 23a nagu mul on.EI paista viiski palju. Kui elada üürikorteris - ON, kui elada eramus maal-EI. Elades oma korteris heade naabrite keskel ei ole probleeme olnud ka paljude sõpradega. Mõni on ainult imestanud ,et kuidas te kõik omavahel nii hästi klapite.
|
|
|
Eve
Külaline
|
|
Postitatud 05.12.2006 kell 18:49
|
Jah, eks see tõesti sõltub väga paljudest asjaoludest, kuidas ümbritsevad suhtuvad. Eks meilgi on tegelikult olemas maja maal, kuid kahjuks pole meie suurusel perel võimalik end ära majandada palkadega, mida pakutakse väikestes maakohtades. Ning eneseteostuslik moment kahel noorel inimesel, mis meile mõlemale väga oluline, puudus seal samuti. Nüüd kui lapsed said veidi suuremaks, kolisime linna. Loomulikult on plaan osta endale korter, kuid see on võimalik alles nii umbes poole kuni ühe aasta pärast ja ometi tuleb kuskil ju elada niikaua. Et jah, nokk kinni, saba lahti  Maakodu maha müüa ei taha aga ka mitte mingil juhul - oleks ebainimlik võtta ära lastelt ja ka endalt võimalus veeta puhkuseid ja nädalõppe maal. Ning peale meie pere meeldib ka minu sõpradel ja õel seal käia
Kuid üldiselt ma arvan, et elu on siiski liiga ilus, et mitte mõnede tagasilöökide peale meelt heita ja küllap lahenevad ka need probleemid. Tartu on ju heade mõtete linn
|
|
|
Mesimumm.
Külaline
|
|
Postitatud 23.12.2006 kell 21:32
|
Tegelikult sellist asja juhtub tihti.Kuid kas oled kuskilt abi otsinud?või kas oled lasterikaste perede ühenduse liige?
inimesi on erinevaid ning pole palju neid kes on ilmale toonud vähemalt 4 last.
|
|
|
Emme
Külaline
|
|
Postitatud 02.01.2007 kell 14:45
|
|
Minul on 6 last, see ON palju, aga mis teha. Ma armastan kõiki oma lapsi ja mis ma siis pean ära andma lapse, et vähem oleks või? Kui ma mõtlen oma 3 aastase või 12 aastase, või üks kõik millise lapse peale. Ma ei kahetse tema sünnitamist ju.
|
|
|
Emme
Külaline
|
|
Postitatud 02.01.2007 kell 14:48
|
|
Minul on 6 last, see ON palju, aga mis teha. Ma armastan kõiki oma lapsi ja mis ma siis pean ära andma lapse, et vähem oleks või? Kui ma mõtlen oma 3 aastase või 12 aastase, või üks kõik millise lapse peale. Ma ei kahetse tema sünnitamist ju.
|
|
|
Eve
Külaline
|
|
Postitatud 04.01.2007 kell 14:13
|
Aitähh kenade vastuste ja teadmise eest, et pole me mitte üksi selliste probleemidega 
Praeguseks oleme juba leidnud uue korteri. Võtmed käes ja lähipäevil läheb kolimisex. Remondi teeme ise. Mis ongi hea, sest siis ei ole kellegil pahandamist, et kallis tapeet rikutud või mõni muu pahandus tehtud. Pealegi saab siis teha kodu selliseks nagu just meile kõigile endale meeldib.
Ja see mõte, et lasterikaste perede ühenduse liikmeks astuda, on tegelkult ju hea idee. Ei tea miks ise selle peale pole varem tulnud? Ex tuleb asja uurida. Aitähh.
Superhead uut aastat teile (ja teie peredele), kes siin foorumis käivad
|
|
|
ja-ja
Külaline
|
|
Postitatud 04.01.2007 kell 17:11
|
|
ei ole palju!meil ka neli ja hea meelega muretseks veel juurde,aga elame ka pisikeses korteris ja puhtfüsiliselt ei mahu aga see et mõni halvasti ütleb-no andku minna! ega siis elu sellest seisma jää ja näitab ikka ütleja arengutaset!
|
|
|
Külaline
Külaline
|
|
Postitatud 30.01.2007 kell 14:54
|
|
aga eks palju lapsi teeb ettevaatlikuks küll.on ju tõesti peresid,kus ei ole lastel midagi keelatud teha,peaasi,et vanemaid ei segaks.
|
|
