Tere!
Minu 9-aastasel pojal on aeg-ajalt suur mure, ta kardab surma - kas siis enda või minu oma. Seoses sellega on minulgi suur mure, kuidas teda kõige paremini selles suures mures lohutada.
Ma isegi ei mäleta täpselt, millal see alguse sai. Kui ta noorem oli, siis surnuaias käies sai ta varem lihtsalt pahaseks, et miks nii paljud inimesed ( näit. vanavanavanemad) on enne tema sündi ära surnud ja ta ei saagi neid tunda. Nüüd on aga nii, et vahel õhtul magama jäädes hakkab ta surmast mõtlema, hakkab nutma ja ma lihtsalt ei oska teda väga hästi lohutada. Oleme rääkinud küll headest asjadest ja tema mõtteid mujale juhtinud, rääkinud sellest, et meil on veel palju ilusaid asju ees, aga siis ütleb ta, et aga on ju õnnetusi ja haigusi, millesse ka lapsed ja noored inimesed surevad. Ilmselt sagenesid need mõtted peale seda, kui tema trennikaaslane paar aastat tagasi õnnetult surma sai. Võibolla ei osanud siis teda selles leinas lohutada.
Ehk oskate nõu anda, kuidas praegu temaga sellel teemal rääkida ja kuidas teda mures lohutada.
Teie laps on sellises vanuses, kus ta mõtisklebki elu üle. On väga tore lugeda, et Teie tema mõtetest osa saate ja talle maailmas toimuvat lahti seletate
Ilmselt on Teil ka õigus, et lapse trennikaaslasega juhtunu võib olla üks tegur, miks surm on hakanud poisile hirmutava või ülekohtusena tunduma. Küllap kuuleb ta meediast ja mujaltki inimeste suremisest ja õnnetustest. Selles vanuses lapsed võivad väga tundlikud olla nende teemade suhtes. Kuid vältida neid teemasid ei maksa, sest see on elu ja laps peab sellega harjuma.
Mida aga saate teha õhtuti, kui surmamõtted taas tulevad? Olen ise kogenud, et lapsed (ja ka täiskasvanud) ei vaja vahel seletusi asjadele, vaid lihtsalt teadmist, et keegi mõistab nende tundeid. Ilmselt vajab seda ka Teie poeg. Väljendage talle, et Te saate aru tema hirmust. Selleks sobib hästi aktiivne kuulamine. Peegeldage lapsele tema tundeid tagasi mitu korda ja alles siis, kui selleks veel vajadust on, hakake andma seletusi, miks maailmas asjad nii on. Näiteks võib öelda "Sa tõepoolest kardad surma", "See paneb sind muretsema, et midagi võib juhtuda", "Sa kardad". Pole vaja lapse mõtteid kõrvale juhtida, sest ta peab saama oma tunded välja rääkida. Muidu hirm jääb ikka tema sisse pakitsema ja võtab turvatunde. Tõestust, et maailmas on ka häid asju, saab Teie poeg iga päev kasvõi Teiega koos olles Hirmutunnete hetkel nende heade asjade meenutamine aga ei pruugigi nii aidata, kui tunnetest rääkimine ja Teie poolne märguanne, et saate pojast aru.
