tere. Mul on suur mure ja ei oskagi nõu kuskilt mujalt küsida. Olen abielus ja elan koos oma mehega juba 6 aastat koos. Mehel on eelmisest suhtest laps, kes tänaseks 9.aastane. Laps, isa ja lapse ema jõudsid kokkuleppele, et laps kolib isa juurde elama, kuna emal on kitsad tingimused. Nüüd me siis elamegi kolmekesi koos. Oleme oma elu korraldanud sellel õppeaastal selliselt, et peale kooli läheb laps ema juurde, kus teeb ära oma kodused tööd ning õhtul kui me abikaasaga töölt tuleme läheme talle järgi ja toome ta koju. Ise leiame et see on hea lahendus, sest laps ei lähe hulkuma ning on kindel, et tal on õpitud (keegi suunab peale kooli koduseid töid tegema ja ehk on sellest ka hiljem talle kasu, kui ise oma elu korraldab) ja mis kõige olulisem, tal on side emaga. Järgmisest aastast vahetab ta kooli ja siis hakkab otse koolist koju tulema. Kõik tundub selles asjas justkui sujuvat, kuid mind häirib see, et mõnikord nädala sees poiss avastab, et ohh, täna ma tahan ööseks ema juurde jääda ja vot hjomme ööseks vanaema (ema-ema) juurde, sest ma tahan vahel temaga ka koos olla. Minu mure on nüüd selles, et isa on sellega alati nõus, kuid mina leian, et lapsekl peab olema stabiilsus ning reziim ja nii ei ole ka õige et laps ja tema ema korraldavad minu ja minu abikaasa elu (tahame ju meiegi vahel kahekesi olla). Minu arvates võiks laps vanaema ja ema juures ööd veeta nädalavahetusel. Nädala sees kui on kool on peaks ta siiski olema kodus. Ta ise vali9s, kus tahab elada ning kui on kodu, siis on ju kodu mitte külalistemaja. Ei saa ju öelda ka et tal ema igatsus - näeb ta oma ema ju iga päev. Selliselt oleks tal kindel reziim millal kuidas õpib, kooli läheb jms. Arvan ise et kui kindel kord puudub siis aastad hiljem ei tule sellest asjast enam ju midagi välja - lapsel on ju endal ka raskem või olen ma eksiteel ja näägutan oma abikaasa kallal asjatult?
Tere!
Teie kirjast saan aru, et kardate lapse elurütmi pärast ja muretsete, et rutiini puudumine võib lapsele halvasti mõjuda. Võib olla ma eksin, aga mulle tundub ka, et Te tunnete kuidas elu lapse, mitte Teie soovide kohaselt läheb. Kui laps on see, kes otsustab, millal ja kus on, siis on üsna loomulik, et täiskasvanu, kes lapsest hoolib, tunneb ennast häirituna.
Kuidas mõjub kindla korra puudumine lapsele? See sõltub üsna palju lapsest ja tema kohanemisvõimest. Osa lapsi kohaneb muutunud olukorraga ruttu. Seda eriti, kui nad ise valivad koha kus ööbida. Kohanemisraskustest annavad märku aga enamasti õpitulemused ja lapse meeleolu.
Kui aga lapsel on kodused tööd tehtud ja kui täiskasvanud, kelle juures laps ööbib, omavahel selgelt suhtlevad, siis ei peaks midagi hullu lahti olema. Selge suhtlemise all ma mõtlen seda, et täiskasvanud ja ka laps ise vahetavad infot kus ja mida tehakse. Näiteks võiks olla päev või paar (või sõltuvalt Teie soovist) ette teada, et laps ööbib ema juures. Siis saate ju ka Teie oma elu planeerida (kasvõi õhtuseid väljaskäimisi või söögitegemisi) ja laps õpib veidi ette mõtlema ja oma asju korraldama.
Kui Teie vajate oma elu planeerimiseks varakult teavitamist, siis tuleks sellest ka perekonnale märku anda. Näiteks võiks lapsele mina-sõnumi vormis öelda: "Mulle meeldiks, kui sa varakult teatad, et kavatsed ema juuresl ööbida. Muidu ma ei saa oma tegemisi planeerida ja olen häiritud". Või siis mehele öelda: "Mulle meeldiks varakult teada, kus laps ööbib. Muidu ma ei saa oma õhtupoolikut planeerida ja tunnen ennast halvasti". Nii ei kõla see mehele ega lapsele etteheite ega näägutusena. Kui olete endas selgust saanud, kuidas TEID ennast see olukord mõjutab, siis öelge seda teistele. Nii õpib laps Teie (ja seeläbi ka teiste inimeste) vajadustega arvestama
Seega ma arvan, et Te ei ole sugugi eksiteel. Kui laps teatab piisavalt varakult ette, et soovib ema juurde jääda, siis õpib ta oma elu planeerima ja teistega arvestama. Ja seni, kuini laps tunneb, et teda ümbritsevad täiskasvanud omavahel ka suhtlevad ja teavad, kus ta on, siis pole karta, et kooliga või lapsega probleeme tuleb.
Jõudu soovides,
Kadri Järv
Gordoni Perekooli koolitaja
proovi seda kõike võtta rahulikult ja tuleta endale raskel hetkel meelde,et sa ei ole tema ema.soovita kui vaja, aga las ema ja isa jagavad ise neid probleeme.kasvatan ise mehe lapsi ja tean,kuidas võib väga haiget saada,kui hakkad seda last liiga armastama ja omaks pidama.teatud hetkedel olen ikkagi tunda saanud,et olen lihtsalt nende isa uus naine,mis sest ,et teen neile igal õhtul söögi,pesen riided ja aitan õppida.
