Tütar ei ole kunagi isaga lähedane olnud, sest isa ei ole temaga lihtsalt kunagi tegelenud. Nüüd, pärast aastast lahusolekut ei taha laps isaga koos olla. Ega isa ei pakugi talle mingeid erilisi tegevusi välja, lihtsalt kutsub last enda juurde koju ( uut naist tal ei ole ) või vahest harva pakub mingi tegevuse välja. Laps ütleb, et ta lihtsalt ei taha, et tal pole issi juures midagi teha ja on nõus issiga midagi koos tegema ainult siis, kui mina ka juures olen. Lapse isa on sellepärast muidugi solvunud. Küsimus on selline, et kas lapse isal on antud juhul kohtu kaudu õigus lapsega koosolemist nõuda? Et kohus määrab kindlaks mingid päevad, et ta saaks lapsega koos olla. Või arvestab kohus ikkagi lapse soove? Ametlikult abielus pole me mehega kunagi olnud.
Näete, et tütar ei taha isaga suhelda seetõttu,et nende vahel polegi senini kujunenud usalduslikku suhet ja paistab, et olete valmis sellega leppima. Muret teeb vaid võimalus, et last võidaks selleks kohtu kaudu sundida. Juriidilisest aspektisi ei oska mina paraku olukorda kommenteerida.Loodetavasti teeb seda meie juriidiline nõustaja. Aga mõtiskleksin veidi inimsuhete vaatenurgast.
Ma ei usu, et ühtki last saaks sundida kellegagi suhtlema, ka oma isa ega emaga mitte. Ja kui laps ei taha ühe vanemaga suhelda, on tal selleks mingi põhjus. Sageli on see mingi hirm või vastumeelsus. Mõnikord on põhjuseks vanema eluviisid, nt. alkoholism. Küllalt tihi tekib soovimatus suhelda aga lihtsalt sellest, et lapse ja isa (mõnikord on selleks ka ema) vahel ei ole tekkinud sidet. Tavapäraselt loobutaksegi siis ühe vanemaga suhtlemisest.
Ise olen seda meelt, et enne loobumist on vanemate vastutusel (eelkõige siis selle vanema, kellega laps hästi läbi saab) aidata lapsel avaneda ja toetada kontakti teise vanemaga.
Olen oma töös korduvalt kogenud, et puuduoleva suhte asemel on lapsel hinges tühjus ja sellega seonduvad tunded teevad ikka haiget. On tulnud tegelda lastega, kelle vanemat on tabanud haigus või õnnetus. Lastekaitse otsib enne lapse lastekodusse paigutamist üles teise vanema. Lapsel, kes kogeb kaotusvalu ja vajab toetust, on kergem koheneda vanemaga,kellega tal on mingigi kontakt säilinud. Ja ühed kurvemad kokkupuuted täiskasvanutega, kel pole olnud lähedast suhet oma vanemaga, on siis, kui vanem sureb. Võiks arvata, et kui inimesega pole lähedust olnud, ei tunne nad temast erilist puudust. Tegelikkus on pahatihti vastupidine. Olles kogenud lähedust, täidavad surmajärgse tühiku mälestused ja nendega seotud tunded. Selle puudumisel ei ole tühikut millegagi täita.
Kogu selle jutuga ei tahtnud ma Teid hirmutada ega survet avaldada. Samuti loodan, et elate tervelt ja rõõmsalt kõrge eani. Lihtsalt neid asju tavaliselt ei teata ega osata sellest vaatenurgast mõelda. Ega minagi teaks, kui poleks korduvalt selliste olukordadega kokku puutunud.
Mida siis praegu teha?
Võib-olla peale lahkuminekut tekibki võimalus isal lapsega oma suhe luua. Kui vanemate vahel on pinged või kui hoolitsev ema täidab kõik lapse vajadused, jääb laps kergesti ema tiiva alla ja isa jääb kõrvale. Nüüd saab lapsele öelda, et ka isa tahab isa olla ja ta vajab selles ka lapse abi. Tõenäoliselt järgnevad vastuväited lapse poolt. Teilt vajab see olukord aktiivset kuulamist ja tunnete peegeldamist. Kui laps ütleb: "Mul pole seal midagi teha," oleks peegeldus nt. "Sa ei taha isa juurde minna, kuna sul on seal igav." Kui laps ütleb: "Isa ei tegele minguga üldse, vahib ainult telekat," oleks peegeldus nt. "Sa tunned end kõrvalejäetuna ja ei saa aru,miks isa sind enda juurde kutsub,kui te midagi koos ette ei võta." Kui lapse tunded ja vajadused on ära kuuldud ja lapsele tagasi peegeldatud, aidakelapsel liikuda lahenduse poole. 6-astmelise probleemilahendusmudeli leiate Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Ka on tähtis last julgustada isale oma soovidest rääkima. Kui kohtate lapse vastuseisu, kasutage jälle aktiivset kuulamist.
Ka isaga suheldes oleks kasulik kasutada mina - sõnumeid vaheldumisi aktiivse kuulamisega. Isale võib öelda nt.: "Mul on heameel, et sa tahad lapsega kohtuda. Kuid ma olen lapse jutust aru saanud, et tal on seni sinu juures igav olnud. Ta tahks, et te midagi koos ette võtaksite." Seepeale hakkab mees vastu vaidlema. Kasutage aktiivset kuulamist! Kui mees ütleb:"Sina oled plika ära rikkunud," ärge hakake vaidlama, vaid peegeldage rahulikult tagasi "Sinu arvates olen ma midagi valesti teinud." Väljendage huvi kuulata, mida ta sellega mõtleb. "Ole hea, räägi sellest lähemalt." Edasi jälle peegeldamine.
See võib paista tobe või võimatu, kuid minu kogemust mööda on aktiivne kuulamine ainus viis probleemolukordade käsitlemisel, mis aitab pingeid maandada ja teineteisest aru saada. Ning loomulikult on tähtis vältida ise süüdistamist ja näidata võimalikke lahendusi. Selle asemel, et öelda: "Sa ei tegele üldse lapsega," öelge nt. "Ma usun, et laps ootaks sinuga kohtumist, kui te koos midagi toredat teeksite."
Need olid minu kogemustest tulenevad mõtted vastuseks Teie kirjale. Valikud, kuidas toimida, teete muidugi ise. Loodetavasti saate vastuse ka juristilt. Soovin Teile rahu, tarkust ja kannatlikkust!
Perekonnaseaduse kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.
Õigusi ei tohi teostada vastuolus lapse huvidega.
Lapsest lahus elaval vanemal on õigus lapsega suhelda. Vanem, kelle juures laps on, ei või takistada teist vanemat lapsega suhtemast. Kui vanemad ei ole kokku leppinud, mil viisil lahus elav vanem võtab osa lapse kasvatamisest ja temaga suhtlemisest, lahendab vaidluse eestkosteasutus või vanema nõudel kohus.
Suhtemise korraldamisel tuleks vanemal lähtuda eelkõige lapse, mitte iseenda huvidest.
