Kirjutan, kuna ei tea mida teha. Olen 6.a abielus, lapsi mul ei ole. Mehel on 9 aastane poeg, kes alates kooliaasta algusest meil elab, kuid mitte sellega ei ole minu mure seotud. Mul on selline tunne, et abikaasa poeg - alateadlikult ja üldsegi mitte tahtlikult trügib minu ja abikaasa suhte vahele. Ma tunnen ennast nagu tühi koht.
Näiteks - kui me oleme kolmekesi ja abikaasa midagi minuga räägib või minult küsib, siis vastajaks on poeg. Kui abikaaasa ennast kordab, siis vastab poeg, et ma ju ütlesin sulle. Ühesõnaga, käitudes nagu ei olekski võimalik et abikaasa võiks üldse minuga rääkida soovida. Või teine näide - kui me kolmekesi jalutama või poodi läheme, siis algab jalutuskäik sellega, et mina olen ühel pool meest ja poeg teisel pool - ja seda ainult lühikest aaega. Koheselt astub poeg minu ette, sundides mind astuma sammu tagasi, mile tulemusel näeb jalutuskäik välja selline, et poeg ja abikaasa jalutavad ees ning mina longin nende sabas. Suvel käisime teölkimas ja istusime õhtul lõkke ääres. Poeg jooksis ringi,m tuli istus hetkeks teiselepoole abikaasat, ühtäkki kargas püsti ja ütles mulle - lase mind issi kõrvale istuma.
Kui ma oma abikaasale selle kohta midagi ütlen, siis saan vastuseks, et olen lapsik ning, et probleemid on ainult minul ja mitte kuskil mujal. Endale mulle aga tundub, et probleem on mujal. See aga põhjustab minu ja abikaasa vahel tülisid, sest kui ma ütlen, et mul on tunne nagu ma oleksin tühi koht ja mind on vaja ainult siis kui ma kuidagi kasulik saan olla (seda lapse seisukohalt) siis leiab mees, et minu probleem on selles, et see on tema laps ja endal mul lapsi ei ole ja lastest ma üldse aru ei saa ning, et see on ainult minu probleem. Tegelikult hoolin posist väga ja kui me oleme kahekesi kodus (hiljuti suisa 2 nädalat jutti, sest mees oli ära), siis ei ole mul temaga läbisaamisel mitte ühtegi probleemi. Ma tunnen, et siis ta aktsepteerib mind, aga nii kui me oleme kolmekesi, olen jälle nagu tühi koht.
Nüüd valdab mind juba hirm. Mina tunnen, et mul on mure, mees väidab, et olen rumal ja mõtlen selle ise välja ning vahel ütleb, et laps ei tee meelega. Hakkan juba tõsiselt kartma, et see ühel päeval lõppeb lihtsalt meie lahku minemisega, sest kui kaua siis inimene ikka suudab oma kodus olla tühi koht. Ma lihtsalt ei tea enam, mida teha ja olen täiesti nõutu.
Tundub, et pahatahtlikusest poiss seda kindlasti ei tee, pigem on temal ka hirm, et äkki pole ta isale enam nii tähtis kui varem. Eks ta siis võitlebki selle eest, millele arvab endal rohkem õigus olevat. Ja teeb seda endale eakohasel viisil. Ega 9 aastane vist ise rääkima küll ei tuleks, kui tal mure on. Sa kirjutasid, et kui omavahel poisiga olete, pole teie läbisaamisel vigagi. Ehk aitaks kui lapsega räägiksid, küsiksid kas ta äkki kardab, et sina tahad tema isa päris endale. Ja selgitaks, et tahad olla eelkõige sõber ja aitaja, mitte võistleja. Tundub, et ka su abikaasal on väga tähtis selgitustöö pojale tegemata. Ning siin pole kindlasti mitte probleem ainult sinul. Vaid eelkõige on mure lapsel, sealt tuleneb see,et sinul on ebamugav ja tegelikult on probleem ka mehel, sest mõlemal inimesel, kellega ta koos on , on teatud olukordades ebamugav. Kui sa oled midagi kuulnud aktiivsest kuulamisest ja mina-sõnumitest (siin foorumiski on palju neist juttu ja on ka erinevat kirjandust). Proovi neid kasutades rääkida nii mehe kui tema lapsega. Lihtsalt oodates ei pruugi see olukord muutuda, vaid kujuneb pere harjumuseks ja jääbki nii. Kui ise hakkama ei saa, oleks hea mõte abi küsida näiteks perenõustajalt. Sest kindlasti on vaja saada kogu pere koostööd tegema, üksi sa selle probleemi lahendamisega hakkama ei saa.
Mina ja minu õde olime teismelised, kui ema abiellus uue mehega. Ja meil tekkis ka (kusjuures väga teravalt ) tunne, et meie pole uue mehe kõrval enam olulised. Noh õnneks teismeeas polegi suhe vanematega nii tähtis kui sõpradega ja meie elasime selle aja lihtsalt üle, kuni ise kodust peale keskkooli välja kolisime. Aga ma arvan, et ühe 9 aastase jaoks on vanema jagamine päris suur probleem, ta ju alles laps.
NB. meil õega on ema abikaasaga siiamaani kehvapoolne läbisaamine ja hoiame oma lapsepõlvekodust eemale. Nii et jah, kui see olukord teie peres praegu jääb lahendamata, võib see mõjutada teid kõiki kogu ülejäänud elu.
Eve; saan aru, et sa pole hetkel just eriti õnnelik ja soovid leida olukorrale lahendust. Usun, et algus on tehtud selle kirja näol ja nüüd tuleb edasi minna. Võib olla ei vasta minu kiri esmapilgul sinu ootustele, kuid iga inimene saab kõige rohkem muuta oma käitumist ja suhtumisi ja alles seeläbi teiste tegemisi. Kirjutad, et tunned, et oled oma kodus tühi koht. Kui sa nii tunned, siis sinu jaoks see nii ongi, sest sa tõlgendad olukorda just nii. Tegelikult sa ei ole ju tühi koht, sest kirjutad, et sind vajatakse sageli nii lapse kui mehe poolt. Mulle tundub, et tegelikult sa tunned, et sind ei armastata nii palju kui varem???(või tunned hoopis hüljatust või armukadedust?...). Püüa oma tunnetes selgusele jõuda ja ära unusta, et ükski tunne pole lapsik, arvaku mees mida tahes. Olukorda võib tõlgendada ka nii, et poisile jääb isa armastusest väheks ja ta sooviks ka sinu armastust lisaks (telkimise näites oleksid võinud ta enda ja mehe vahele lasta ja talle oma armastust jagada). Tavaliselt on lapsel kahe vanema armastus, siin ainult ühe oma. Sinu jaoks tundub ta olema lihtsalt abikaasa laps, kelle eest sa hoolitsed. Võib olla tahab laps lihtsalt sinu armastust. Et aru saada ( ja mitte oletada), mis on lapse käitumise motiivid, tuleks kasutada aktiivset kuulamist ja kui tema käitumine sulle ikka vastumeelne on siis ka kehtestamist koos kuulamisega. Oletame, et poiss tuleb jalutama minnes sinu ette ja see ei meeldi sulle, siis anna kehtestav mina teade. Mina teate osad on sellised :1) Teise inimese käitumise hinnanguvaba kirjeldus; 2) Minu tunne seoses teise käitumisega ja 3) selle käitumise mõju minule. Selles näites võiks see olla midagi sellist: " 1) Kui sa kõnnid minu ees, siis ma pean kogu aeg jälgima, et ma sulle kannale ei astu ja 2) see tekitab minus pinget ja pahameelt ning 3) rikub mõnu, mida jalutuskäigust ootan. Palun kõnni meie kõrval." Kui laps reageerib omakorda pahameelega, siis see on loomulik, sest tekitasid just talle probleemi. Sel juhul kuula teda aktiivselt, peegelda talle tema tundeid tagasi. Näiteks ütleb laps." Ma ei salli, et sa siin koos minu ja isaga oled ja veel kamandad mind." Sellele võiks järgneda selline peegeldus ." Sulle meeldiks jalutada ainult koos isaga, ilma minuta?" Vastus võib olla "jah". Siis saab uuesti peegeldada:" Sa tahaksid siis hoopis rohkem olla koos isaga, ainult teie kahekesi." Oluline on, et sa ei tõlgendaks sellist vastust endale kahjulikult. See, et laps tahab koos isaga olla, ei tähenda, et ta sind ei salli. Ta lihtsalt tahab tunda, et on isale tähtis. Vastus võib olla aga hoopis erinev sellest näitest. Võib olla saad vastuseks hoopis selle, et ta tahaks rohkem sinu tähelepanu ja ta tunneb, et on isaga võrreldes sinu silmis "tühi koht". Alustada tuleb sul sellest, et võtad teadmiseks, et iga tunne on tundja oma. Keegi teine ei tekita sinus neid tundeid, vaid see kuidas sa olukordi tõlgendad. Et jutt siin läheb liiga pikaks, siis soovitan alustuseks lugeda Covey raamatut "Väga efektiivse inimese 7 harjumust". Raamat on paks, kui esimene kolmandik selgitab kõik vajaliku selle teema kohta. Siis peegeldava kuulamise ja kehtestamise kohta võiks lugeda Gordoni raamatut "Tark lapsevanem". Lugege, mõelge ja tegutsege, sest meie elu on just selline, kuidas me teda tõlgendame. Igas asjas on head ja halba, oluline on see, kumba me märkame. Märgake seda, mis teie peres on toredat ja tegutsege, et vähem toredat kõrvaldada. Jõudu ja armastust!
