olen väga mures mida näitab juba mu öine ülevalolemine ja mittestabiilne kirjaviis. nimelt on mu abikaasa ja laste isa väga haige, tal on olnud suht noore mehena kaks infarkti ja ta peab sööma pihuga ravimeid pluss veel toiduga alkoholiga piirangud, et ära hoida kolesterooli ja podagra tekkimist. talle aga on töö väga tähtis ja sellepärast pole ta olnud nõus mingi kergema variandiga. kuna ta on oskustööline siis kasutatakse tema teenuseid õhtuti väljaspool tööaega ja ka nädalavahetustel. pärast tema teist infarkti oli meil kokkulepe et kuna lapsed veel koolis siis mina tulen oma odavapalgaliselt töökohalt ära ja saan pühenduda kodule jne. mulle see sobis, sest ausalt öeldes korralikult toitu valmistades hoidsime rohkem raha kokku kui kasutada õhtul pärast tööd valmistoodangut ja igasugustest odavatest väljamüükidelt ja kaltsukatest sai palju huvitavat. nii oeme juba viis aastat vastu pidanud. mis siis nüüd lahti on? millegipärast mehe haigus süveneb ja analüüsid halvenevad. ja mina selle asemel, et abikaasat toetada ulun öösiti salaja nutta ja valvan teda, et kas ikka hingab. hommikul olen nagu zombi ja ükski töö magamata peaga ei õnnestu. lapsed arvasid, et võiksin hoopis ära tööle minna, aga füüsilist tööd ma vanuse ja tervise pärast teha ei saa ja kõik paremad nn. puhtad tööd on hõivatud. samuti olen ma ravikindlustuseta ja mul ei ole viis aastat arstiabi vaja olnud, sest kasutan palju loodusravimeid ja võimalusel tegelen endaga. nüüd aga olen kuu aega täitsa liimist lahti , tunnen ennast tohutu luuserina, kes kasutab haige mehe raha. ma ei raatsi varsti endale ka kõige odavamat kreemi vm osta ja poes arvestan kogu aeg. õnneks on meil internet aga tundub et muutun juba selle sõltlaseks ja olen hakanud mõtete lahendamise asemel hoopis neid vältima (vaatan kergemasisulisi filme, seepe veel mitte, aga kaugel see aeg enam. sunnin ennast iga päev teatud tegemisi tegema st. koristama pesema poes käima aga parema meelega lamaksin murul või liival ja ootaksin lahendust. vähemalt sain kirjutada, ööd ei ole enam mu sõbrad.
Tere,
magamata ööd, lisaks sellele et nad muudavad jõuetuks ja on keskendumisraskusteni viivad, mõjuvad pärssivalt ka ratsionaalsele mõtlemisele ja seeläbi probleemide lahendamisele. Oma probleemide ainult enda teada jätmine on raske ülesanne ja tihti ülevõimete koorem. Oma tunnete ja muremõtete varjamine teiste eest on lisaenergiat võttev. Seega, jagage oma abikaasaga seda mida tunnete ja üle elate. Kui me ei räägi oma rasksutest, siis ei pruugi teised seda märgata ja ei saa soovi korral abikski olla. Teiste inimeste eest otsustamist, nt et kui ma räägin oma raskustest on see ehk kuulaja jaoks liigne koorem, ei saa pidada õigustatuks. Kindlasti on ka Teie sooviks, et kui Teie lastel või mehel on raskusi, siis nad jagaksid seda Teiega, andes seeläbi Teile võimaluse olla oma jõu ning nõuga toeks ja abiks. Andke oma lähedastele võimalus!
Kui olete oma tundeid ja häirivaid mõtteid jaganud (ka neid, mis tunduvad Teile ehk esmapilgul tühistena) võiksite koos abikaasaga arutelus jõuda selgusele, mis on Teie jaoks selles situatsioonis kõige suurem/häirivam probleem. Kui probleeme tundub palju olevat, soovitan need kõik paberile üles kirjutada. Nii võtavad murekoormad selgema vormi ja tihti selgub, et kui paberile häirivad asjad kirja panna siis neid polegi nii palju kui esmapilgul tundus. Seejärel järjestada probleemid olulisuse järjekorras ja siis hakata koos lahendusvariante genereerima ja seejärel tegevusplaanis kokkulepped teha. Kui probleemi on võimalik sõnastada on võimalik sellele ka lahendus leida.
Julgust ja pealehakkamist oma probleemide jagamisel,
Angela Jakobson
