Mul on päris palju probleeme. Alustan sellest et mul on kaks last ,tütar 12 ja poeg 10. Olen juba aastaid lahutatud,laste isa osutus vaimselt ebastabiilseks ,temaga kooselu oli võimatu. Kuna temalt mingit abi ei saa,siis majanduslikult on üpris kitsas. Tütre nõudmised on suured,soovib uusi riideid,asju ,ehteid. Olen talle rahulikult rääkinud ,kuidas olukord on,aga tundub et asjad lähevad kogu aeg hullemaks. Kogu aeg aina süüdistuste laviin viimane aasta on paras põrgu ,ei ühtegi helget päeva,mina olevat süüdi ,et me vaesed oleme,et elame kitsastes oludes ,pole oma maja ,autot ja nii edasi ,reisimas ka ei käi.
Kaltsudes ta ei käi,näljas ei ole ,saab väikest taskuraha,secondhändist ostan riideid ainult omale ,mitte lastele,muidugi ei saa talle lubada mobiilide uusimaid mudeleid ja suurt taskuraha ja mitmetuhandekrooniseid riideid.
Vahel ei taha ma kojugi minna peale tööd ,sest siis on teada ,mis mind ootab ,mustad nõud ,segamini toad ja tütre vingus nägu. Ka sellel teemal oleme rääkinud ,aga siis tuleb vastuseks et keegi tema sõpradest ei korista ,mina olen nõme mõrd ja tema elab oma elu..
Ja nüüd tunnengi enast süüdi ja kahetsen et üldse lapsed sain ,sest mul ei ole neile midagi pakkuda,ka olen ma kurjaks ja kibestunuks muutunud,miski ei rõõmusta ega kurvasta mind,kõik on ükskõik,tulgu või veeuputus ja ma ei tea mis edasi saab.
tere. see pole küll päris vastus ja ega ma mingi koolitatud psühholoog ole, aga mõtted tekkisid: tänapäeva tüdrukud on loomult jube lohakad, miks, ei tea. riided voodis ja voodi ees põrandal, kõik nagu seapesa. mäletan oma lapsepõlve, meil oli auasi, et kui sõbranna külla tuli siis koristati veelgi põhjalikumalt. Aga praegu polnud probleem selles vaid üleüldises pere mikrokliimas. ma ei tea miks see nii on, aga omade vastu ollakse alati ülikriitilised ja just tütred oma emade vastu. süüdi ei peaks küll ennast tundma vaid ikka ja jälle oma tunnetest tütrele rääkima. ta peab aru saama, et sinu võimalused on piiratud ja keegi ei taha tegelikult vaene olla. lohutuseks võib olla niipalju, et tihti vannun oma lapsi maapõhja ja olen tüdinenud, aga kui nad juba nädala aega ära on siis hakkan igatsema. usu, üksindus on vaesusest tuhat korda hullem. nii hea kui on kedagi armastada.
minul 13 aastane kodus ja kah nii.see on vist lihtsalt nii.olen proovinud rääkida.valinud rahulikuma momendi.siis on see isegi õnnestunud.hommikul on muidugi kõik endine.aga ta vist ei saa iseendagagi hakkama,mis veel rohkem tahta.muide,teda ei meelita ka rahaga endaga koos poodi,ema on ju nõme.arvan,et see läheb aastatega üle.võta seda kui paratamatut olukorda.ühtin ka emmeliinaga-toad on nagu seapesad,aluskaid võib leida kust iganes.
Kirjast sain aru, et Teie suurimaks probleemiks on suhted 12 a tütrega. Teile tundub, et tütar on süüdistav ja mittemõistev Teie pingutuste osas. Tütre hoolimatu käitumine ja etteheited on muutunud sedavõrd koormavaks, et Teil pole pärast väsitavat tööpäevagi tahtmist koju minna. Olukord on Teid viinud masendusse ja enesesüüdistusteni.
Kahtlemata soovib iga vanem pakkuda oma lapsele parimat. Teadmine, et ei saa lapse kõigile soovidele vastu tulla majanduslike põhjuste tõttu, on vanemale kriipivalt raske. Teie kirjast võib lugeda, et lastel on ju objektiivselt kõik tarvilik olemas ja ehk rohkemgi veel. Olete meisterlik majandaja ? kahte last üksinda kasvatada pole kerge, see nõuab väljaminekute osas tublisti kalkuleerimist ja nutikust. Laste paljud esemelised soovid on ju tegelikult emotsionaalse taustaga ?ihaldavate esemete tegelik tarvidus ja kasu on tihti suuresti küsitav. Samuti nn trendi asjad on kiiresti aeguvad ? kogu selle tempoga suudavad väga vähesed sammu pidada. Ja kas üldse peakski?
Igal perel on omad võimalused ja omad reeglid. Seega Teie tütre argument, et tema sõbrannad ei pea koristama, ei tohiks küll mõjutada neid reegleid, mis Teie oma kodus kehtestate. Kahtlemata võite Te sel hetkel kui reegleid seate olla oma tütre silmis ebapopulaarne, sest ennem oli ju tema jaoks olemine mugavam ? seega protest on täitsa mõistetav. Kui olla aga oma nõudmistes järjepidev hakkab ka protest vaibuma ja kujunevad uued käitumismustrid.
Olen täielikult nõus eelpoolvastaja Emmeliina nime all kirjutanuga ? püüdke rääkida tütrele oma tunnetest. Öelge, kui miski teeb teile haiget, kui olete kurb, väsinud.
Kui te tunnete, et Teie kontakt on tütrega sellisel moel katkenud, et omal jõul enam järje peale ei õnnestu saada, siis soovitan Teil koos tütrega terapeudi juurde minna. Ehk õnnestub terapeudi juures panna paika üheskoos need käitumisreeglid ja jälgida nende täitmist, et kodu oleks soe ja meeldiv paik, viibimiseks kõigile pereliikmetele.
Energiat ja järjekindlust soovides,
Angela Jakobson
